See esmaspäev oli 1. detsembril Tartu College’i saalis. Mind tervitas iselaadi atmosfäär. Harjumatu, kuid hubane. Ümmargused lauad, mahe küünlavalgus, magusas ootusärevuses publik, mõnel veiniklaas või õllekann ees, lisaks taldrikuke suupistetega. Tasane kohvikusumin. Üks saalisein huvitavalt ja maitsekalt dekoreeritud ekraanile projitseeritud valguspiltidega.
Kui mainekas artist estraadile ilmus, kostsid mikrofonist kõigepealt soojad ja südamlikud tervitussõnad. Siis kruttis mõningaid nuppe ja võimendajaist hakkas vahelduvate valguspiltide saatel valguma (pange tähele — just valguma) elektroonilise muusika pooleldi ebamaist kõla. Võttis flöödi ja sulatas selle helid elektroonilisse tausta. Võttis teise flöödi, kasutas neid kordamööda ja vahel mõlemaid korraga, kuni jõudis saksofonini. Helid paisusid, kahanesid, voogasid ja — lummasid. Kogu saal oli nagu helidemerre kastetud, kuskil ei leidunud kuiva kohta. Siis lõppes (ei, katkes korraks) lumm ja kunstnik teatas andekspaluva naeratusega, et olime just kuulnud tema kompositsiooni nimega „Allikas“. Arusaadav. Selles meid siis leotatigi.
Minu nahk oli märg, kuid mitte allikas ligunemisest. Tundsin, et olen plindris. Või jännis, kuidas soovite. Olin lasknud end meelitada kontserdile ja andnud lubaduse sellest kirjutada. Ometi pidanuksin teadma, et dzhäss pole minu „rida“. Olin nagu võõra usu rituaali tõmmatud, kartes, et varem või hiljem teed mingi jubeda prohmaka. Kuid keset pühalikku talitust lahkuda ka ei sobinud, pealegi kui lubadus on antud.
Järgmises palas kasutas kunstnik heli taustal sõna maagiat, kahjuks mitte sama efektiivselt kui muid instrumente. Osa teksti läks kaduma, uppus helidesse ja sama sõnumi kordamise mõte jäi segaseks. Selle puudujäägi korvas edasine, kus kutsuti estraadile Armas Maiste, kes nagu muuseas sobitas oma klaveri juba kuuldaval olevate helidega. Esimese osa lõpuks mängiti koos kaks pala, üks Maiste, teine Veski looming. Maiste „Kaera-Jaan“ kargles ülemeelikus klounikuues ja üleannetus rütmis. Teise pala nime ei saanudki teada, kuid vastu võeti ta võimsate ovatsioonidega ja see kõik oli vesi Villu Veskile.
Hing ei andnud kaotsiläinud teksti pärast rahu. Võtsin vaheajal Villu kuuenööbist kinni ja küsisin, miks see neiu ikka nii tihti kirikuõpetaja juures käis. Naeris mulle sõbralikult näkku, kuid sellisel ilmel, et minu asi on kõnelda, arusaamisega pead ise toime tulema. Nojah, kui oleks vahelduseks kirikuõpetaja neiu juurde saatnud, oleks publik seda ehk vääriti tõlgendanud.
Pärast vaheaega kuulsime saksofoni hullamas ja uperpallitamas ehtsate havai trummide taustal. Just ehtsate, sest ekraanil jooksis video, kus Villu end nende havailastest trummarite hulka on poetanud ja nendega koos musitseerib. Teine pala viis kuulajaskonna Lõuna-Ameerikasse. Taas liitus saksofoniga Armas Maiste instrument, milleks sedapuhku oli süntesaator. Huvitavaim oli aga lõpunumber, millele Villu pani nimeks „Esmaspäeva õhtu Torontos“ ja mis komponeeriti kohapeal. See oli kahe kunstniku improvisatsioon, täielikult
ex tempore. Saksofon tegi otsa lahti ja klaveri asi oli sellest kinni haarata. Seda kahekõnet oli erakordselt huvitav jälgida ja nauditav kuulata.
Arvan, et sain jännist välja. Sain välja ühe omapärase kunstilise elamuse võrra rikkamana. Helitaust, sooloinstrumendid ja valguspildid moodustasid terviku, millist ei kohta igapäev. Ma ei oska arvata, mis asjatundjad selle kohta ütleksid. Ühe võlutud võhiku arvamust saite just kuulda.
Pärast kontserti püüdsin Villu veelkord kinni ja küsisin: „Sina oled osav poiss igal pillil improviseerima. Kas lubad, et jätkan improvisatsiooni – sulega?“ Villu vastas heatahtliku lase-käia-naeratusega ja kergitas jumalagajätuks veiniklaasi. Mis ma siin enam lasen. Olete seda juba lugenud.
