1944. a suvel viibis N. Liidus paar kuud USA Kaubanduskoja presidendi Eric Johnstoni saatjana ajakirjanik William Lindsey White (1900-73). Tema külastuse muljed ilmusid aasta-paar hiljem raamatuna (Report on the Russians, uustrükk 2007).
Ta on vastupidiselt paljudele teistele Lääne ajakirjanikele innukas vaatleja ilma soovmõtlemiseta ega taha ka varjata süsteemi varjukülgi. Ta kirjeldab N.Liidu riiklikult dirigeeritud majanduse ebaefektiivsust ja näitab, kuidas toimib see USAs eraettevõtluse ja konkurentsi kaudu. Samuti süstemaatilist tsensuuri. Tema reportaažidest jäeti välja ebasoovitavad osad. Ka teadmist kapitalismist hoiti rahva eest saladuses. Kui ühes propagandafilmis näidati rassirahutusi USAs, olid venelased üllatanud selle üle, kui ilusaid kingi kandsid need mustad, keda politsei tümitas.
Ta on näinud läbi N.Liidu totalitaarse olemuse. Näiteks oli venelastele eluohtlik kirjutada Stalini biograafia, sest kuigi see tohtis sisaldada ainult orjalikku kiitust, ei julgenud keegi seda teha, kuna kui ühte sõna võis vaadelda kui kriitikat, tähendas see kirjutajale kuklalasku. Kui demokraatlikes riikides võib heita nalja nende valitsejate üle, ei tulnud see N. Liidus kõne allagi. White diskuteerib neid küsimusi oma võõrustajatega ja saab süsteemi varjukülgi paljastavaid vastuseid.
White mainib USA tohutut sõjaabi: 10 000 ründelennukit, 210 000 veoautot, 40 000 džiipi ja 30 000 teisi mootorsõidukeid, lisaks 5600 tanki, mis olid otsustava tähtsusega sõja arengus.
Tema raamatut võeti pärast avaldamist USAs vastu karmi kriitikaga. Autor pidi taluma vihkamiskampaaniat ja isiklikke rünnakuid. USA avalikkus ja Roosevelti poliitika oli peaaegu pimedalt naiivne suhtumises Stalinisse, seepärast sildistati raamatut erapoolikuks, seotud eelarvamustega.
Ajalugu näitab, et White oli üksik selgeltnägija paljude ühesilmsete väliskorrespondentide ja salongkommunistide seas. Alles 2007 avastati ja avaldati see teos taas USAs. Esimese tõlkena ilmus 2010 taanikeelne väljaanne, mille kaudu sain sellega tutvuda.
White oli Talvesõja ajal reporterina Soomes ega varja oma sümpaatiat soomlaste vastu. Kirjeldab Soome ajalugu ja kui Leningradi külastuse ajal viidi ameeriklasi frondi lähedale, võrdleb ta Terijokis varasemat normaalset olukorda tema nähtud troostitu allakäiguga.
Üsna palju tähelepanu pühendab White Ida-Poola ja Balti riikide sovetiseerimisele, mida ta nimetab „konstrueeritud sotsialiseerimiseks“. Annab põhjaliku ülevaate poola ohvitseride mõrvamisest Katõnis. Stalin ei möönnud oma likvideerimisotsust, andis koguni silmakirjalikult käsu nende vabastamiseks. White kirjeldab avastamist sakslaste poolt ja rahvusvahelise komisjoni uurimistulemusi, mida ei tahetud tunnustada, kuna selles oli ainult üks liige väljaspool Saksamaa mõjupiirkonda. Pärast taasvallutamist korraldas N.Liit oma uurimise sakslaste süü tõestamiseks, kusjuures ei puudunud vajalikud tunnistajad. White on skeptiline ja viitab muuseas laipade pikkadele aluspükstele, mida ju suvel ei kantud, refereerib seletuskatseid, mis ei paista teda veenvat.
White käsitleb ka Balti riikide saatust. Kirjeldab positiivselt, mainib, et inglased ja prantslased 1939. a suvel keeldusid andmast Moskvale luba neid vajaduse korral okupeerida. Jaanuaris 1940. a ütles talle Londonis üks Briti välisministeeriumi ametnik, et näiliselt kaitstakse väikesi Euroopa riike ja ei saa alustada loobumist kolmest väikeriigist, saavutamaks liitlasvahekorda venelastega. Andis kaudselt mõista, et see võis olla vajalik, nagu selgus järgmisel aastal.
Balti riikide sovetiseerimise taktikat on kirjeldatud üsna asjalikult, siiski mõningate eksitustega. Näiteks räägib White rahvahääletusest N. Liitu astumiseks, mida ju polnud, olid ainult nn. rahvaesinduse valimised. Eliidi likvideerimist, küüditamise läbiviimist ja muid meetmeid on ta korralikult esitlenud. Mainib ka perekondade lahutamist, aga arvab, et pereisasid ei likvideeritud, vaid saadeti sunnitööle, kus neist oli rohkem kasu. Seda praktilisemat hoiakut siiski ei rakendatud.
Tolleaegsete vaatlejate kohaselt olevat Balti riikide okupeerimine toonud Moskva kauplustesse kvaliteetkaupu, mida varem polnud nähtud: häid kingi, korralikke ülikondi, ilusaid kleite, moodsaid kodutarbeartikleid ja muud, mis tähendas, et need riigid ruttu saavutasid N.Liidu madala taseme.
White on üldiselt sümpaatne venelaste suhtes, kahetseb nende rasket elu. Rõhutab ametlike kontaktide puhul Lääne demokraatia väärtusi, kohtab harva mõistmist. Raamatus on palju süsteemi paljastavaid üksikasju ja selle esindajate tabavaid iseloomustusi, mida tookord USAs naiivselt ei tahetud uskuda.
See erandlik teos on säilitanud aktuaalsuse, muutudes ajalooliseks dokumendiks. Aitab meenutada fakte, mida nüüd püütakse kui mitte unustada, siis vähemalt leevendada.
Üks kaua unustatud raamat
Arvamus
TRENDING
