Tartu College’i kultuuriprogrammi raames tegutsev lugemisteater „Ilutuli“ sai hakkama meeldejääva ja uudse õhtuga, nimeks „Luulelumm“. Selle kava koostas ja lavastas kõigile hästi tuntud Toronto luuletaja ja ajakirjanik Eerik Purje. Samas toimus ka pisinäitus, kus oli välja pandud Jaak Järve kümme värvirikast maali. Lugemisteater, mille asutajaks on Aarne Vahtra, on alati püüdnud ühendada oma lavastustes sõnad, helid ja pildid.

Etendus toimus 1. oktoobril Tartu College’is. Luulelembene rahvas täitis saali.
Programm koosnes Eerik Purje lemmikluulest, kui seda võin nii väljendada, ning hõlmas nii hästituntud kui ka vähem tuntud autoreid. Tagasihoidlikult öeldes oli valik väga hästi õnnestunud, peegeldamaks ühe luulearmastaja isiklikku maitset ja head orienteerumist eesti luulemaastikul.

Kava oli jagatud kahte ossa. Esimene kandis pealkirja „Ma armastan neid….“, võetud tundmatu luuletaja Helgi Michelsoni värsi esimesest salmist. Teine osa, „Inimese teekond“, pärineb tõenäoliselt Karl Ristikivi ainsa ilmunud luuletuskogu pealkirjast. Pole kahtlust, et Ristikivi on Purje lemmik, ega muidu poleks tema luulet kavas nii palju olnud (12 luuletust). Kui uurisin kavalehte, taipasin, et Michelson ja Ristikivi olid nurgakivideks mõlemale programmi osale. Programm algas ja lõppes Michelsoniga. Ristikivi lõpetas esimese osa ja alustas teist. Need kaks vähetuntud luuletajat olid lavastaja sõnul „teenäitajateks“ programmi koostamisel.

Helgi Michelsoni luulet kuulsin esmakordselt ja olin kohe sisse võetud. Ta olevat avaldanud vaid kolm luuletust, milledest kaks olid programmis. „Ma armastan neid…“ on jõuline ja kirglik poeem, iga rida omaette pärl, mille ühekordne lugemine või kuulamine pole piisav. Lugesin seda hiljem veel mitu korda, avastades iga kord midagi uut. Autori teine luuletus „Elu laul“, millega lõppes programm, suudab nappide sõnadega haarata kogu inimese elu sünnist surmani. Seda oskavad vaid tõeliselt suured luuletajad. Mõlemad Michelsoni luuletused kanti ette esinejate grupi poolt.

Peale juba nimetatud autorite olid kavas veel Ave Alavainu, Artur Alliksaar, Doris Kareva, Ivar Grünhtal, Bernard Kangro, Jyri Kork, Kersti Merilaas, Arvo Mägi, Hando Runnel, Urve Tinnuri, Leelo Tungal, Juhan Viiding, Arved Viirlaid ja Arno Vihalemm.

Oma lühikeses sissejuhatavas pöördumises publiku poole etenduse algul selgitas Eerik Purje rasket valikut programmi koostamisel, mõtiskledes luule erinevate funktsioonide üle. Kaunis luule tekitab sügavaid elamusi, rõõmu, kurbust ning vahel on see „lihtsalt lummav“. Neid tundeid püüdiski lavastaja kuulajate südameis äratada.

Etlejatena esinesid Evi Dulder, Killi Mirka, Merli Tamtik, Raivo Männama, Margus Tae ning Eerik Purje ise. Viimane rikastas esinemisi improvisatsioonidega süntesaatoril, just parajasti, et see ei varjutaks sõnade sõudu, vaid süvendaks meeleolu, kus vaja. Nii see lummav luuleõhtu algas – saalitäis vaikust, esinejad istuvad tugitoolides riietatud musta ja valgesse, ei mingeid kulisse, hämar saal, valgus suunatud etlejate peale. (Valgustuse eest hoolitses järjekordselt Peeter Piil.)

Esinejad olid kõik tasemel. Oleme neid varem kuulnud ja oskame hinnata. Kui tähtis on etleja oskus süveneda luuletusse nõnda, et sõnad hakkavad elama ning leiavad tee kuulajate avatud südametesse. Niimoodi tekibki lumm, luulelumm. See on hingestatud elamus, andmine ja osasaamine, jagamine esinejate ja publiku vahel. Kuula ja unusta argipäeva rutt ja mured! Unusta paariks tunniks maailma halvad uudised! Ava oma süda ja lase kaunitel mõtetel voolata endast läbi….. ja sa lahkud rikkamana, kui tulid.

See on, kuidas tundsin mina ja loodan, et teisedki. Minule oli kõige lummavam esimese osa lõpp, kui Eerik Purje esitas Karl Ristikivi pika 7-osalise filosoofilise ja aimatavalt autori isiklikku maailma piiluva värss-poeemi „Varjumäng“. Imestasin jällegi, et see pikk lugu oli Eerikul peas! Ta esitas seda suure sisseelamisega, ruttamata, andes aega ilusatel mõtetel kui küpsetel viljateradel langeda hinge salve. Sellel luuleõhtul avastasin uuesti Ristikivi kui luuletaja. Unustamatud olid ka Ristikivi „Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa“ Raivo Männama jõulises esituses ning „Minagi olin Arkaadia teel“, mida väga ilmekalt luges Margus Tae.

Kui paljud tunnevad luuletajat Urve Tinnurit? Minule oli ta avastuseks. Eerik Purje tutvustas teda „Eesti Elu“ lugejatele paar aastat tagasi, arvustades luulekogu „Ühel ja teisel pool“, mis ilmus 2007. aastal. Purje kirjutab: „Mis imeloom see Tinnuri siis õieti on? Ta on mässaja, nagu iga poeet mingil määral peab olema. Urve Tinnuri mässab tänapäeva vastu, kus tunnetel ega voolaval viimistletud värsil pole eluõigust.“ Luuleõhtu kavasse oli võetud 4 Tinnuri luuletust. Eriti meeldejääv oli „Sa voolisid mu valgest puust“, armastusluule Evi Dulderi tundeküllases esituses.

Ei saa mainimata jätta ka eesti-rootsi luuletaja Arno Vihalemma pikka luuletust „Kui ma võsas“, mille esitas meeldejäävalt Eerik Purje. Tema fenomenaalne mälu ja näitlemisoskus on lausa imetlusväärsed, eriti teades, et see mees on käinud oma eluteed juba üle 80 aasta.

Programmi esimesse ossa oli lavastaja paigutanud tõsiste tükkide sekka mõned vallatud värsid, nagu Hando Runneli, „Kingi mulle kinopilet“ (Merli Tamtik) ja „Kui sa tuled, too mul lilli, too mul kurki, too mul tilli…“ (Margus Tae) , Arvo Mägi „Maret kasvatas patsi, salaja magatas Matsi….“ (Killi Mirka), mis ei rikkunud ülejäänud programmi tõsist ja luulelist meeleolu.

Etenduse vaheajal ootas kuulajaid traditsiooniline kohv ja kringel Männamade ärist. Oli avatud ka baar. Saali taganurgas müüs Endla Kannel „Mälutunglaid“.

Kes kohale tulid, ei kahetsenud, mida tõestas kestev ja tugev aplaus. Arvan, et „Luulelumm“ oli eriline sellepärast, et tutvustas kuulajatele vähetuntud, vähe esitatud ja ka tundmatuid autoreid, kelle sügav isikupärane luule väärib avastamist ja tunnustamist. Luuleõhtu saavutas oma eesmärgi, kui koju minnes tundsid end rikkamana.

Aitäh Eerik Purjele ja esinejatele meeldejääva õhtu eest! Jääme lootma, et selline üritus ei jää viimaseks.

Märkmed: