Hans Kruus. Eesti küsimus. Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2005, 471 lk.
Kuidas elada eesti mehena 20. sajandil?
Oma kolleegist Hans Kruusist arvab ajaloodoktor Toomas Karjahärm, et Kruusi kui rahvusliku ajalooteaduse ühe peamise aluspanija ja kooliloova ajaloouurija renomee on kõrge, kuid ühetähenduslikult ei saa hinnata teda kui poliitilist isikut.
Poliitiliseks isikuks sündis Kruus Tartus täiskasvanuks saamise ajal. Ta pidas oma poliitiliseks silmade avajaks Noor Eesti vaimset juhti Gustav Suitsu. Edasine poliitiline küpsemine toimus juba sõjaväes olles.
Odessa lipnikekooli lõpetamise järel sattus Kruus sel hetkel väga aktiivset poliitilist elu elanud Venemaa pealinna Petrogradi, kus nägi vahetult Veebruarirevolutsiooni sündmusi. Tolles impeeriumi lagunemise oludes polnud lähedalt vaadates „sotsialistlik individualism“ või „maa ja vabadus“ sugugi nii utoopilised arenguvõimalused, kui meile täna küllaldaselt ajalooliselt distantsilt paistab.
Sõjaväelasena teenis Kruus 1. Eesti polgus Rakveres ja Tallinnas ning kujunes sel perioodil sisuliselt elukutseliseks poliitikuks. Kruus kuulus poliitilisse rühmitusse, kes lõid lahku ülevenemaalisest esseeride parteist, asutades Eesti Sotsialistide Revolutsionääride partei (G. Suits, J. Semper, J. Kärner,V. Ernits, H. Reiman, E. Joonas, H. Raudsepp jt), kelle ametlikuks ehk palgaliseks juhiks ta sai. Hans Kruusi mõistmiseks on vaja konstateerida fakti, et ta täiskasvanuks saamine ja maailmavaate kujunemine langes aega, kui veel väga paljud asjad ühiskonna teistsuguseks kujundamisel tundusid võimalikud.
Hiljem pidasid tema vaateid roosaks nii temast poliitilisel skaalal paremale kui vasemale jääjad. Kruusil oli oma aktiivse poliitiku karjääris võimalik vahetult kokku saada päris paljude 20. saj. Venemaa poliitikas olulist rolli mänginud tegelastega (näiteks ka J. Staliniga). Kruusi isikus on olemas teatav kahestumine — ühelt poolt ülim tugevus ja samas nõrkus. Paistab isegi nii, et ta oli väga tugev ja samas hämmastavalt nõrk seal, kus seda ei ootakski.
Läbinud ohvitserikoolituse ja elukooli, olevat ta olnud näiteks väga „halb partner“ nõukogude vangla uurijatele-peksjatele-piinajatele — kohas, kus väga tugevad inimesed sageli alla andsid. Humaansetel kaalutlustel olevat ta mõningatel andmetel just arstide poolt lõpuks Leningradi kinnisesse hullumajja saadetud, et teda talle esitatud süüdistuste omaksvõtust keeldumise pärast vanglas surnuks ei pekstaks. H. Kruus jäigi tekkinud segaduse tõttu ametlikult süüdi mõistmata. Ta olevat enne 1976. aastat oma lähedastele kolleegidele väitnud, et kommunistid olevat tema elu vähemalt kolm korda ära rikkunud (1921, 1940 ja 1950). Mis ta sellest elu rikkumise kordade arvust oleks arvanud tänastes vabamates oludes, seda me enam ei saa paraku taastada...
Mis teeb Hans Kruusist mõtteväärse mehe?
20. sajand on äärmiselt dünaamiline. Eriti ilmneb see biograafilisel tasandil. Hans Kruusi isast sai talupidaja Tartumaal. Tema pojale oli saatus varunud suuremad väljakutsed, mille saavutamine nõudis vahel uskumatult suurt püsivust ja järjekindlust. Hans Kruusi juristist kasupoeg, õigusteaduse doktor Hillar Randalu kirjutas oma elu lõpuaastatel (1989), et temalgi oli olnud suur ajaloohuvi, kuid nähes lähedalt kasuisa 10-tunniseid ja pikemaid tööpäevi koduse kirjutuslaua taga, olevat ta teinud ülikooli astudes valiku õigusteaduse kasuks, mis tema arvates oli väiksemat pingutust nõudev tegevus.
Hans Kruusi tee ülikooli oli tüüpiline selle aja edasirühkija tee. Tartu Õpetajate Seminari lõpetamise järel töö erakoolides õpetajana ning siis maailmasõja puhkemise aastal eksternina gümnaasiumieksami sooritamine. Viimane avas Tartu Ülikooli ukse, kus ajalooõpinguid alustada sai venekeelse, kuid sugugi mitte üksnes venemeelse professuuri käe all.
Eesti küsimus
Eesti küsimusele võib Hans Kruusi puhul leida erinevaid lätteid. Üks algus oli siis, kui üliõpilasest Hans Kruusist sai ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Kruus oli Eesti riigi sünni juures. Ta oli nii Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, Eestimaa Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) saadik, Asutava Kogu liige ja esimese Eesti Vabariigi Riigikogu saadik. Loobunud 1922.a. ametlikult poliitikast ja asunud 30-aastaselt end tõsiselt kujundama professionaalseks ajaloolaseks, oli tal selge eesti küsimus enda jaoks olemas, millele ta asus juuri otsima.
Eesti ajaloolise küsimusega vabaks tegelemiseks oli Kruusile antud vähem kui kaks aastakümmet, sest vaatamata tema kui erialainimese suurele autoriteedile ka võimude silmis, ei sobinud ta inimesena sama hästi kokku võimudega. Kuigi ta oli poliitikast ametlikult taganenud, ei loetud teda mingil juhul apoliitiliseks isikuks. Esmakordselt eemaldati Kruus õppetööst mitte nõukogude ajal, vaid see juhtus Tartu Ülikoolis juba 1939, kus ta oli jõudnud tõusta prorektoriks. Maailmasõja murranguaastatel oli H. Kruusil võimalus teha nii akadeemilist kui poliitilist karjääri. Siin oleks näiteks huvitav teema meie poliitilise ajaloo uurijatele, milline oli Eesti Üliõpilaste Seltsi juhtfiguuride roll meie rahvale nii traagilisel ajal.
1940. a. oli H. Kruusile väga lähedane tuntud juuraprofessor Artur-Tõeleid Kliimann (1899-1941). Viimaselt tahtis H. Kruus (Artur Taska andmetel) tellida Eestile ka uue põhiseaduse. Sellest kavast ei tulnud midagi välja.
Haritlaste eeskõneleja
Hans Kruusi tõusmine tippintellektuaaliks ei toimunud väga kiirelt. 30-aastaselt astus ta uuesti ülikooli, et viia oma ajalooõpingud Tartus lõpuni. Sel perioodil mängis tema elus väga olulist rolli soomlasest Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Arno Rafael Cedeberg (1885-1948). Tegemist oli mehega, kelle tähtsust meie ajalooteadusele pole eesti ajaloolased veel senini suutnud väärikalt ja õiglaselt hinnata ning vastavalt ka tema mälestust jäädvustada. Kruus õppis Cedebergi juures, võttis ajapikku viimaselt üle nii mõnedki kohustused ja lõpuks sai temast esimese eestlasena Cedebergi järglane sel meie rahvuskultuurile nii olulisel õppetoolil. 1934. a. sai Hans Kruusist Eesti ja Põhjamaade ajaloo korraline professor.
Hans Kruus oli korraliseks professoriks saades juba 43-aastane. Professionaalse ajaloolasena oli tunnustus tulnud juba enne sedagi, kuid korraliseks professoriks saamine tõstis ta praktiliselt nn ametlikuks ajaloolaseks Eesti Vabariigis. Korralise professorina tuli tal samas kohe asuda ka ülikooli prorektori kohale ning seista silmitsi üha tugevneva riigivõimuga akadeemiliste kolleegide mitte ainult akadeemiliste vabaduste eest. Siin tekkis Kruusil vajadus seista individualismi ning vaimse arengu vabaduse kaitseks. Kui tema maksiim „Isik püsti!“ sai Tartu vaimse opositsiooni hüüdsõnaks, siis võimud ei lasknud kaua akadeemiliste opositsiooniliste ringkondadega seotud prorektorit ametis olla ja 1939. a. ta vallandati.
H. Kruusil oli muidugi autoriteeti Tartu Ülikoolis, kuid ta ei suutnud (ei soovinud?) ülikooliga siduda näiteks kahte väga andekat ajaloolast, kelle üle oleks ülikool täna ilmselt uhke olnud. Nendeks ajaloolasteks olid hilisem tuntud Kieli ülikooli Ida-Euroopa ajaloo professor Georg von Rauch (1904-1991) ja tulevane Hamburgi Ida-Euroopa ajalooprofessor Paul Wulf Johansen (1901-1965). Mõlemad olid väga huvitatud tööst Tartu Ülikoolis. H. Kruusilt said nad küll väikest umbmäärast lootust tulevikuks, kuid nagu räägivad ajalooallikad, mitte konkreetset abi ja toetust. Rauch pihtis juba vana ja tunnustatud Saksa professorina arvustajale 1990. a. Kielis, et ta olevat tegelikult tundnud end elus ikka ühe Sangaste mehena. Samuti püüdis ta aru saada veel vanas eas, miks 1930 ndatel eestlastest kolleegid püüdsid ajalooprofessori kohale Tartus eestlast saada ja seetõttu siis erinevatel ettekäänetel sakslasi-taanlasi nendele ihaldatud professoritoolidele mitte lasta.
Loomingulisi inimesi ei saa adekvaatselt asetada oma aega muidu, kui me ei ole läbi lugenud nende kirjapandud mõtteid. Veelgi enam — kui me pole lugenud mõtteväärse mehe töid mitte vaid valikuliselt, vaid nii, nagu nad ta ise need kunagi kirja pani. Hans Kruusi tekstid aitavad meil kindlasti aru saada meie ajaloost ja mõelda sellelegi, et ega keerulised ajad ühe haritud inimese jaoks koos igapäevaste keeruliste valikutega pole jäänud vaid ajalukku.
Üks mõtteväärne mees
Kultuur
TRENDING
