Alex Solschnitzel

Päikesevalgus, mis paistis ta silma läbi turvakaalutlustel kõrgele asetatud akna, äratas Vladimiri. Ta ei tundnud end hästi. Ta oli juba ammu leppinud tõsiasjaga, et suure juhi elu on raske – ainuüksi arvukate mõrvaplaanide nurjamine mida haudusid kurikaelad, kes ta võimu ihaldasid, oli peaaegu täisajaline ülesanne. Peale selle pidi ta ka muretsema järjest tüütumaks muutuva Ukraina erioperatsiooni pärast, mille ta oli käivitanud, et virgutada oma alamates innukat patriotismi ja usaldusväärset lojaalsust.

Kindraleid, kes olid rohkem kui pool-arukad ja suutsid samaaegselt oma võimule tõusmise ambitsiooni vaos hoida, oli üha raskem leida ja poolearulised lasid ennast sõjas – tähendab erioperatsioonil, murettekitava kiirusega maha nottida. Kõigile lisaks pidi ta muretsema sadade tuhandete argpükside pärast, kes põgenesid riigist, selle asemel et võita au ja kuulsust ning nautida püha märtrisurma Ukraina natside vastu võideldes.

Polnud just eriti meeldiv vaadata, kuidas tema kokad ja toidu degustaatorid nautisid oma hommikusööki enne, kui teda serveeriti. Sellised ettevaatusabinõud olid muidugi suure juhi jaoks vajalikud. Mõnikord ta küll mõtles, et oleks tore, kui mürki ongi toidu sisse paigutatud, saaks nalja kui toidu maitsejad ta lemmik-rooga süües kärvaksid.

Tema esimene kohtumine oli, nagu alati, Tjuriniga, märgade tööde meeskonna peamehega. Alati morn ja mossis, vähese innovatsioonivõimega Tjurin sai vähemalt oma tööga hakkama. Vladimir pidi siiski kaaluma ka Tjurini likvideerimist, et asendada ta kellegiga, kes suudaks teha enamat kui lasta neil, kes tuli likvideerida, kukkuda mõne kõrge korruse aknast või komistada sügavasse vette paaditekilt.

Tyurin sisenes, kummardus sügavalt ja „istu“ käsu peale istus Vladimiri 10 meetri pikkuse laua teise otsa. Vladimir oli sinna paigutanud likvideerimist vajavate nimekirja. Tjurin viskas pilgu nimekirjale ja küsis väriseva häälega, kas ta võiks ajakava natuke pikendada. Väitis, et tal oli vaja ka mõned oma mehed kõrvaldada ja kurtis, et märja töö mehi kes on vähemalt pool-arukad ja keda võiks usaldada, on üha raskem leida. Vladimir lubas tal lahkelt ajakava ühe kuu võrra venitada. Seejärel, kasutades oma tavalisemat, kärkivat häält, väljendas ta oma pahameelt Tjurini monotoonse, üksluise modus operandi üle. Tal oli põhjust olla rahulolematu. Ta tähtsamad käsualused ja püsti-rikkad oligarhid, kelle varandus võiks täiendada ta enda tengelpunga, hoidusid üha enam töötamast või elamast mujal kui esimesel korrusel. Nad tahtsid oma alluvate leere oma läheduses hoida, seetõttu polnud enam büroo- ja elumajade esimestel ja keldrikorrustel piisavalt ruumi ning ülemised korrused seisid tühjad. Kui Vladimir kärkis Tjurinile, et kui ta ei oska oma tööd mitmekesisemalt teha, tuleb ehk ka tema kõrvaldada, läks Tjurini nägu valgeks ja ta käed hakkasid värisema.

Vladimiril oli mõnus tunne, kui ta käskis Tjurinil lahkuda.

Päev jätkus nagu tavaliselt. Kaitseminister Shogun teatas, nagu alati, et kõik Ukraina natsiterroristide vasturünnakud on edukalt tõrjutud ja meie vaprad sõdurid on terroriste ennastsalgavalt rünnanud.

Pärastlõunal teatas komissar Snoopinski, Vladimiri välismaade asjur ja trollimeeskondade juht, et ettevalmistused õigete valimistulemuste saavutamiseks vaenulikes lääneriikides on hästi käimas.

Enne õhtusööki tegi Vladimir uinaku oma aatomipommikindlas punkris, kus ta sai nautida täielikku julgeolekut ja värskendavat und.

Õhtusöök läks nagu alati. Kokad ja teised toidu maitsejad jäid ellu ning ta sai kõhu ilusti täis süüa.

Pärast õhtusööki mõtiskles ta, nagu ikka, kuidas oleks võimalik oma võimu täidesaatvaid vahendeid tugevdada ja kindlustada. Oli tore mõtelda selle üle kuidas rakendada neid tõhusaid meetmeid, mida Stalin oli edukalt kasutanud – suri ju Stalin auväärses eas, oma voodis.

Aeg-ajalt mõtiskles Vladimir isegi selle üle, mis oleks kui anda võim üle mõnele usaldusväärsele alluvale, et nautida seda imeväärset jõukust, mida ta oli kogunud kasutades efektiivseid KGB vaenlaste likvideerimise ja rikkuste konfiskeerimise meetmeid. Oleks ju tore elada luksuslikult mõnes oma muinasjutulises palees. Probleem on muidugi selles, kuidas leida keegi, keda saaks tõeliselt usaldada. Kui võim on üle antud, ükskõik kui pugejalik lipitseja ta ka oli, ei saa ju kunagi ennustad, mida võimuletõusnu teeb – talle hakkab äkki meeldima oma heategija rikkuse omastamine või isegi likvideerimine.

Ei, ta otsustas, parem on sellised mõtted peast eemaldada.

Oli juba hilja; Vladimir oli väsinud. Kui ta meenutas möödunud päeva, tundis ta end üsna hästi. Kõige tähtsam oli muidugi see, et tema suurepärased juhtimisoskused olid võimaldanud tal kindlalt võimul püsida. Üks tubli, lojaalne kohtunik oli järginud ta korraldust lisada suure suuga Aleksei Navalnõi karistusele kakskümmend aastat, noh, tegelikult ainult 19, sel kohtunikul on vist kummaline huumorimeel. Igal juhul jääb Navalnõi nn maksimaalse turvalisusega kinnipidamiskohta kannatama küllalt kauaks, et olla hoiatuseks teistele pläralõugadele.

Üsna palju ohtlikke lurjuseid oli päeva jooksul vahistatud. Nende pogrisse panemine on kõnekaks hoiatusteks teistele lurjustele, kes võiksid heietada mässumeelseid mõtteid. Ta varandus jätkas kasvu lurjustelt konfiskeeritud varade arvel. Tjurini ähvardamine oli andnud häid tulemusi. Tyurin teatas juba enne lõunat, et likvideerimisnimekiri oli lühenenud kahe südameinfarkti surnu arvel.

Veel üks hea päev suure juhi elus, mõtles ta rahuldustundega, kui ta silmad sulges.

Vladimiri mõtteid aitas Solschnitzelil kirja panna Jüri Toomepuu

Märkmed: