Mälestusraamatu autor Juhan Saar (JS) on mõnevõrra tuntud Torontoski, kus näidend Toronto — Vilsandi on ette kantud ja ka JS ise siin kannelt mänginud. Eestis teatakse teda luuletajana ning laulutekstide loojana, temalt on ilmunud luule- ja juturaamatuid, ta on kirjutanud mitmeid näidendeid. Suure töö on JS teinud Raimond Valgre elukäigule lavalise adekvaadi andmisel, näidendit VALGE TEE KUTSE on kodumaal mängitud mitusada korda.
JS on kirjanike liidu liige 1966. a-st, kuid vabakutselise kirjaniku leiba pole ta kunagi söönud. Oma loomingu on ta andnud ajakirjanikutöö ja kultuuriametniku tegevuse kõrvalt. Ta pole kunagi kuulunud komparterisse, isegi ametiühingu liige on ta olnud enese teadmata (sõber ta sinna vormistas ja maksis JS-i eest liikmemaksu).
JS on sündinud 22. detsembril 1929 Tartumaal Laeva vallas taluperemehe pojana. Ta kuulub põlvkonda, kellel II maailmasõtta asja polnud, aga kellel sõjasüütajate okupatsioonid tuli otsast lõpuni läbi elada.
Raamat on mõnusasti komponeeritud. Saame aimu isamajast ja perekonnast, vihjamisi ka õpingutest Tartu Elektromehaanika Tehnikumis, ajateenistusest eesti laskurkorpuses (mille laialisaatmisega JS demobiliseeriti, kuid sidemehena tuli tal aastaid käia kordusõppustel, kus ohvitseripagunid teenis), tööst ajalehe Säde toimetuses, Eesti Raadios ja Televisioonis, huumoriajakirjas Pikker, kultuuriministeeriumis ja nukuteatris. Arusaamatused partei bürokraatidega viivad selleni, et JS on autobaasis kojameheks, küll mitte luuda keerutamas, vaid saab seda palka autobaasi näiteringile tekstide kirjutamise eest. Ja ometi, staatuse langemine viib selleni, et JS hakkab ehtsa kojamehe kombel jooma. Õnneks ei saa mehest kuningas Alkoholi veendunud jüngrit.
Hugo Hiibuse karikatuur Mikk Mikiverist
Töömehetee nõukoguliku perioodi lõpetab JS Kirjanduse Propaganda Büroo direktori ja kunstilise juhina.
Elu pole talle eriti pai teinud. KPB-s juhtus hullemast hullem — teda süüdistati rahva raha riisumises, mis süüdimõistmise korral tähendanuks mahalaskmist või pikemat vanglakaristust. Kohtuprotsessi küll ei tulnud, kuid raamatust saab aimu, kui valuliselt JS selle ajajärgu üle elas.
Eesti taasiseseisvumisel on ta kirjastuse Faatum üks loojatest.
JS on olnud kolm korda abielus ja üle elanud suure armastuse, mis abielusadamasse ei jõudnud. Tore on lugeda, millise soojusega kirjeldab JS oma naisi, lapsi ja lapselapsi.
Ja kindlasti oleks mõeldamatu, kui JS kuidagi mööda saanuks kirjeldamast oma suvekodu Vilsandil, armastatud kannelt ja lemmikloomi. JS kirjutab, et raamatu idee saatis talle unes koerte taevast üks tema sinna asunud lemmikloomadest. (Muide, unenägude kirjeldusi leiame raamatust veelgi ja need avavad meile mehe sisemuse ehk pareminigi kui teised raamatu tekstid.)
Lugeja on vast aimu saanud, et kirjanikul on minevikumeenutusteks piisavalt materjali. Ja kindlasti on memuaarteos, kus kõneks ENSV kunsti- ja kultuuritegelased, lugeja poolt oodatud. Ja galerii on värvikas: paadunud isamaamüüjatest läbi kultuurisahkerdajate-sekeldajate kuni kaunishingedeni.
JS üritab seda inimpopulatsiooni üldistada, joonistada portreed paljudest talle isiklikult tuntud inimestest. Ju on see väga raske ülesanne. Kohati on sellega säravalt hakkama saadud. Kohati aga jääb süvenemisest vajaka, hinnangud on pealiskaudsemad, mitte alati ei mõista ta inimeste käitumise motiive (Heino Väli, Arvi Siig, Jaak Jõerüüt jmt), mõned arutlused on vast abitud. On tekste, mis tunduvad toetuvat üldtuntud anekdootidele ja pandud kirjeldatava persooni suhu meelevaldselt. Raamat on väga informatsioonirikas ja hästi loetav ning just seetõttu torkavad „apsud“ silma. Siin oodanuks küll karmimat toimetajakätt.
Samas on arusaadav, et memuaarid on omaette kirjandusliik, kus on raske autorile ette heita seda, millest ta kirjutanud pole. Ja joriseda tasub vaid selle puhul, mis kirjas. Nii ongi tehtud.
VALUS NAER on hea raamat. Seda kirjutada pole olnud kerge. Võib arvata, et nii mõnigi endine seltsimees enam JS-i tunda ei taha. JS on oma isikuga seonduvat edasi andes olnud tagasihoidlik, kuid on siiski raamatusse kirjutanud mitmeid kokkupõrkeid nahksete parteisõduritega, mis autorile palju tuska teinud ning valusad olnud. Valus naer on meie Nipernaadi vastuseks.
Teose kujundus tuleb Hugo Hiibuselt: kaas on hiilgav, tegelasi kujutavad joonistused on kohati väga head, kohati pealiskaudsemad ja kahjuks paaril korral ebaõnnestunud (Ülo Vinter, Ferdinand Veike, Jüri Aarma) .
Edasi andmaks teose (kust nii mõnestki teemast saaks välja kirjutada novelli, isegi romaani) tonaalsust, olgu toodud üks tsitaat:
„Elasime siis väikeses, armsas ja lasterohkes Eesti talus, kus oli seitse lehma, kaksteist lammast, neli siga, kaks kassi ning üks koer ja üks hobune. Meid, lapsi, oli ühtekokku viis ja meil olid mõlemad, nii ema kui ka isa, nii oli tollal kombeks.
Sellest ajast on möödunud kõvasti rohkem kui kuuskümmend aastat. „Singeri“ masina agendid on kadunud ja taas tagasi tulnud, külad on muutunud kolhoosideks ja jällegi küladeks tagasi, lipud ja inimesedki on mitu korda värvi vahetanud ja kroonist saanud rubla, rublast mark, margast rubla ja rublast jällegi kroon.“
Hästi tehtud, JS.
Sinu naeru olen alati nautinud, VALUS NAER pole erand.