Ligi kuu aega oli huvilistel võimalus tutvuda Malle Taylori maalide ja akvarellide väljapanekuga Runnymede raamatukogus Bloori tänaval.
Astunud suve ühel kuumemal päeval, eelmisel laupäeval sisse selle raamatukogu uksest, tabas meeldiv üllatus mitte ainult välis- ja sisetemperatuuri kontrasti, vaid lummavalt mõjuva hoone II korrusel asuva galeriiruumi näol. See õdus, intiimne (koguni kaminaga) ja stiilne ruumikene on nagu loodud kunsti näitamiseks ja nautimiseks. Kui millegi üle siiski nuriseda tahaks, oleks see vast seinapinna vähesus, millest suure osa neelavad aknad, orvad ja nishikesed. Küllap just seetõttu oli ka suur osa Malle Taylori taiestest paigutatud klaaskappidesse, mis oli küll antud olukorras ehk hea väljapääs, aga pole kahtlust — seintel eksponeerituna oleks nendel töödel olnud rohkem mõju- ja kõlajõudu.
Ärgu nüüd lugeja minult oodaku näituse asjatundlikku arvustust, sest kunstikriitik ma kohe päris kindlasti pole. Alljärgnev põhineb vaid isiklikel subjektiivsetel muljetel.
Nagu ikka, köidab igal näitusel pilku mõni töö, mis teise külastaja võib täiesti külmaks jätta. Mind võlus õlimaal „Maritimes Chimney House“ (1991) — lihtne, loomulik ja kutsuv teos. Tekkis isegi tahtmine toda korstnajalga käega puudutada. Huvitav oli ka töö „Vana Tallinn“ (õli), seda eriti koloriidi poolest. Ainult kunstniku fantaasia võimaldab traditsioonilisi Vana Tallinna torne näha rukkilille-sinistena (meie rahvusvärvi mõjutus?).
Õhuliste ja õhkõrnadena mõjusid lilleteemalised akvarellid, vitriinis hakkas silma ka üks portree (pliiatsijoonis). Karastav-karge „Sunset in Snow“ ja samateemaline „Northen Ontario Snowescape“ panid oma perfektse teostusega igatsema talve järele, kuid kirevavärviline papagoipaar juhatas mind tagasi karmi troopilisse reaalsusesse. Sedasama suvist sõnumit edastasid ka kollaazh „Poppies“ ja akvarell „Hibiscus“. Oli veel mitmeid teisi töid, mille pealkirju ei hakka siinkohal üles lugema.
Ma ei tea, kui paljud rahvuskaaslased Malle Taylori näitust külastasid, aga oleks tasunud minna küll. See väike, armas ja kuidagi soojalt mõjunud väljapanek jääb kauaks meelde. Kõige üllatavam — viibisin II korrusel kogu selle aja, terve tunni, üksinda. Kes meist ei vajaks ega igatseks mõnda vaikset viivu, et olla iseendaga?! Kunst sinna juurde oli kahtlemata boonuseks. Aitäh selle eest!
Üks vaikne viiv Malle Taylori kunstiga
Kultuur
TRENDING
