Üksikema loobus elust välismaal: olen pigem kodus vaene kui võõrsil rikas!
Scanpix Artikkel: ja kommentaarium: http://naistekas.delfi.ee/kire...
Aastal 2010 oli mul valik — kas kolida Itaaliasse oma noormehe juurde ning seal elu püsti panna või jääda Eestisse ametikohale, mida olen alati tahtnud — 450-eurose kuupalga eest.
Nüüd, kolm aastat hiljem on minu palk ikka 450 ja ma olen üksikvanem. Lapse lasteaiatasu võtab sellest rahast 150. Tuleb veel osta auto (bussile on üle kilomeetri, mida laps küll maha ei kõnni) ja majalaen maksta… Rääkimata sellest, et küttesüsteem on vaja välja vahetada — talvel oli elektriarve 400 eurot kuus.
See öeldud — kui ma oleksin seal ajas, kolm aastat tagasi, valiksin ma ikkagi Eesti. Isegi, kui mul on raske, isegi, kui uut töökohta ei õnnestugi saada…. Ja miks? Just nende kasteheinaste hommikute, ritsikate viiuldamise, kama ja kultuuri pärast. Talvise lumesabina ja õhtuse tee pärast. Sügisese Kadrioru pärast. Ja esimeste sinilillede.
Jah, need ei too toitu lauale, ei vii mind kuskile päikese alla. Aga ma olen siin, kus ma tahan olla, see, kes ma tahan olla. Ja aegamööda, kui me kõik pingutame ühise vankri nimel, läheb ka siin paremaks. Mitte täna, mitte homme, aga 5-10 aasta pärast võiks ju minugi elu parem olla. Ma ehitan enda elu Eestis mitte enda, vaid lapse jaoks.
Teiste inimeste valikud on teistsugused, olukorrad on teistsugused — kes olen mina, et seda arvustada? Aga teie, kes te olete läinud võõrsile ja käite kommentaariumis ütlemas, et “ainult lollid elavad banaanias” vms sellist… Palun, ärge tehke seda. See häirib. Ma pingutan iga jumalama päev selle riigi nimel, mida ma armastan. Kui ma teen midagi armastuse pärast, kuidas saab see olla rumal?