Kolumnist ja arvamusliider Hardo Pajula kirjutab Postimehes: ”Mulle tundub, et nii ühiskonda tervikuna kui ka haridustööstust eraldi on viimastel aastatel iseloomustanud kiirenev marss võltstegelikkusesse”. Sedasama arvavad paljud teisedki. Arvamisele võib lisada ka tundmuse, et saabunud võltstegelikkuses on lahustumas olulisim – jakobhurdalik isamaaline mõte ja meel, mis ju ainsana eestlase vaimujõudu kannab ning sellele tõsikindla hariduse kaudu ka jätkuvat tuge annab. Muret teeb, et Eestis on hakatud vaimu suuruse mõiste üle nalja heitma, halvimatel juhtudel on jõutud armastuse – seda aga haridus eesti rahva jaoks on – pilkamise ning naeruvääristamiseni. Koolidesse ei jätku õpetajaid ning kasvatajaid, haridusministrite järele aga luurab prokuratuur või siis seisavad ministrid üksteise sabas kohtukulli ees... Tule taevas appi! hüüaks kadunud president Meri.
On vaja tõsist arupidamist ja asjade selgeksrääkimist. Nende hulgas seisab rahvuslik – eriti aga isamaaline kasvatus - esimesel kohal. Kommunistid arvasid, et viin teeb oinast filosoofi, lollist mehest nutika ja joodik külakingsepp saigi vallavanemaks! Ammustel aegadel olevat ka karjapoiss Juku mõned kirjakohad Piiblist pähe õppinud, kantslisse roninud ning jutluse maha pidanud! “Juku, aga kantsel ei pea sellepärast veel sinule kuuluma,“ oli kirikuõpetaja öelnud. Ka tänapäeval peavad rahva järelsoo kasvatajaks saama need, kes vaimult suured, kes vastava ameti jaoks püüdlikkuse ja enesesalgamise läbi hariduse saanud ning laitmatute eluhoiakute ja rahva tunnustuse läbi ametisse seatud! „Teadusliku“ kommunismi õppetooli juhiks saadi aga „kõrgema“ parteikooli diplomiga, mille varjundid siiamaani eesti elust üle libisevad (Nukrad kogemused seadusandliku kogu paljude esindajatega, nende kõnepruugi jälgimine ja õigusest ja õiglusest arusaamine kõnelevad selget keelt!) Sest kui sõgedad sõgedatele teed juhatama hakkavad, kukuvad nad kõik kuristikku! Peaks asjad akadeemilises ja muuski elus samas stiilis jätkuma, pole me varsti kaugel olukorrast, mis vaatab meile vastu ühe suure lähinaabri juurest...
On teada, et tõde ja armastus ei näita end avalikult, kuid ka unustada ennast ei lase. Ammune kiri Immanuel Kanti hauakivil ütleb: „Kes ise selle tõe järgi ei ela, mida ta tunnistab, on tõe enda kõige ohtlikum vaenlane”.
Küsimus - kas elame selle tõe järgi, mida endale tunnistame – seisab nüüd meiegi ees. Vastata tuleb meist igaühel üksikult. Kui aga tahame eestlaste ajalugu ja olemasolu ausameelselt jätkata, siis ka kõikidel üheskoos. Üksikult ja üheskoos võime midagi muuta juba järgmistel valimistel. Sellepärast, head hinged - koondugem!
