Jüri Tuulik: „Üksik lind mere kohal“, Maalehe Raamat, Proosavalimik, 2002, 606 lk.

Tegemist on autori valimikuga, mille kohta ta ise on kirjutanud saatesõnas „...Ma mõtlen, et lendamine pole ainult tiibadega vehklemine“ ja arvab, et siis linnud oleksid juba ammugi lendamise lõpetanud. See olevat midagi, mis maapealsest rambusest kõrgemale tõstab ja mõistma paneb, mis lendamine tähendab. Siin on lendamise all mõeldud ühe autori loomingut, seega teadmist, mida ta ise selle all taotleb. Autor valis Tartu Ülikoolis oma õppeaineks eesti keele ja pikapeale avastas, milliseid aardeid sisaldab ta oma kodukandi Abruka murre.

„Üksik lind mere kohal“ sisaldab kaks pikemat romaanitaolist jutustust „Leu“ ja „Vares“ ning terve rea lühemaid palasid. Pealiskaudselt vaadeldes näivad need olevat tavalised rannajutud, mida saarerahvas räägib võrkude parandamisel ja püügiriistade kordapanemisel. Neid võib samahästi puhuda omavahelisel kokkusaamisel tugeva Saaremaa õlle saatel. Lugudes torkab silma leidlik fabuleerimisoskus ja igat sorti sõnaseadmine luiskelugudest sürrealismini.

Üks esimesi palasid selles raamatud on uudisjutt „Kojusõit“, milles Kaspari nimeline mees sõidab tagasi kodusaarele laevale sattunud tühjas puusärgis, milles lamades ta püüab selgusele jõuda, milline tunne oleks selles elusa surnuna. Saarele tagasi jõudes teeb ta puusärgi kaane rahulikult lahti ja lausub elutarga häälega: „Tere, kallis Abruka rahvas!“

Lugeja märkab, et ühed ja samad tegelased käivad läbi kõikidest lugudest. See on tõsi, sest Abruka saarel ei ela ülearust rahvast. Pikemas romaanitaolises loos „Leu“ sõidab seesama Kaspar koos fotograaf Lepa ja loomatohter Kõlliga vastasuunas Abrukalt Tallinna tütart ja väimeespoega vaatama. Seekord on kaasas koeraemand Loviisa oma kutsikatega ja kolm väikest kasepuu taime istutamaks Leu hauale, juhul kui keegi veel mäletab, kus see asub. Leu oli Kaspari lapsepõlvesemu, kes kunagise noortemopiga 1941 Tallinna maha jäi mingisuguse kõhuhaigusega, siis kui teda ennast viidi Venemaale. Sõidul Tallinna on kolmel mehel nalju rääkida läinud aegadest, niihästi Leust, kuid eriti just koertest. Kaasosalisteks on koeraemand oma kutsikatega, kuid ka Kaspari oma kunagine lemmikkoer Nässu, kelle hauale tuleks teha mälestussammas.

Teine pikem lugu on varesepojast nimega Mihkel, kelle poisikratt Mardu on koju toonud varesepesa varemeilt. Lind jääb esialgu inimeste juurde elama ja õpib selgeks õllejoomise. Lühikese aja jooksul saab Mardust mehehakatus ja Mihklist uuesti metsavares. See on kena õpetlik lugu ajastul, mil inime pidevalt eksib looduskaitse reeglite vastu, kuid niihästi Mardu kui ka vares Mihkel jäävad teineteisele mõistatuseks. Lugu lõpeb dramaatilise lahkumisstseeniga. „...Kuhu nüüd?" hüüdis Mardu. Vares aga vastas: „Külasse pead parandama.“ Poiss toppis näpud kõrvadesse. Ta ei võtnud neid enam kunagi kõrvadest välja.

Lühemate lugude seas on mõistujutt kurikuulsast eesti jonnist ja selle õigest kasutamisest. Siin toimub vägikaika vedamine. Keegi noormees käib ainult igal kolmandal aastal oma onu juures külas ja nagu alati, läheb lahti vägikaika vedamiseks, seega vaidluseks. Arutakse millisest puust peaks vägikaigas olema. Seda ei saa teha kasest, sest see on rattapuu ega tammest, mida on vaja silgupüti laudadeks ega ka männist, mida on laupäeva õhtuks vaja saunaahju kütmiseks. Samuti ei tule kõne alla kuusk, millest tehakse tugevaid aiaroikaid. Saadetakse siis onunaine metsa haavapuu järele. Vägikaika vedamine kestab aastaid kuni poisist mees saab. Lõpuks puruneb kaigas ja onu ütleb: „Va haavarisu.“ Paneb siis käe oma vennapoja õlale ja ütleb: „Sinust võib asja saada.“ Sellest selgub, et jonnist on kasu, kui seda osatakse õigesti kasutada.

Tuulik teab väga hästi, kuidas me esivanemad oskasid puhuda suurepäraseid luiskelugusid, õieti mitte-millestki. See on kunstiharu, mis nõuab suurt kompetentsi. Ta annab ka algajaile head õpetust öeldes: „... Kui valetad, siis räägi aeglaselt, pea vahel pisut pausi, nõnda jätad mulje, et mõtleksid pisut, et kõik on õige, mis suust välja tuleb. Kõik luuletajad on seda juba aegade hakust saadik osanud teha."

Tore lugu on ka keravälgust, mis kargab aknast sisse kedagi puudutamata, lipsab siis ahjusuust sisse ja sööb pütitäie hapupiima ning lõpuks kolistab korstna kaudu välja. Peremees läheb kindlustusseltsilt kahjutasu nõudma, kuid seal öeldakse talle: „... See on välgu värk, ei sellel pole kusagil pikemat pidu.“

Kolmas meeldejääv lugu on jänesejahist Tallinna mitmekorruselises korterimajas ühest korterist teise.

Kes raamatu kaanest kaaneni läbi loeb, võib öelda et headest lugudest pole raamatus puudust. Mõned palad tihenevad tahes-tahtmatult proosaluuletusteks.

Kõik lood on kirjutatud ehtsas murdekeeles, millel on see hea omadus, et kõik muistsed kõnekäänud ja väljendused naasevad esimest korda kirjakeelde, kus neid on hädasti vaja. Selle raamatu 600 leheküljel on neid suur kamalutäis. Toon nendest ainult mõned üksikud näited. On alati värvikam öelda „... tarbetu nagu takjas talle saba otsas“ kui lihtsalt „..seda pole vaja“ või „... nii teravad silmad, et panevad naasklita saabastele pooledtallad alla.“ Toredam on öelda laiskvorsti asemel „..muda- või porilaisk“ sest muda ja pori on vedelam kui vorst. Kui midagi on vaja üleliia kiita, siis võib öelda, et „... oleks teind ka puust rattakummi, kui oleks saadaval sellist pumpa, mis puule õhu sisse ajaks.“ Siis jääksid teised targad sõnatuks nagu „mõrravaiad“.

Märkmed: