Aprillis toimus Berliini Eesti Majas üritustesarja “Zeitzeugengespräch” raames kohtumine Meeli Tui-Lorenzliga. Meeli Tui-Lorenzl rääkis oma perekonna põgenemisest mootorpaadiga 1944. aasta sügisel Nõukogude terrori eest, uuest elust Rootsis ning hiljem Berliinis. Sel sügisel tuli tuhandetel põgenikel silmitsi seista loodusjõududega ning hirm sõja ees oli suur.
Rootsi jõudes suunati eesti sõjapõgenikud peagi iseseisvasse ellu ja tööle, aga hoolimata toest ja abist ei ole uue elu alustamine, teadmata, kas saab veel kunagi koju Eestisse tagasi, lihtne. Lisaks südamevalule ja igatsusele lähedaste järele, kes Kodu-Eestisse jäid, tuli rajada uus kodu ja õppida kiiresti ära keel, et perekonnale igapäevast leiba teenida. Rootsi sai väga paljudele eestlastele uueks koduks, lapsed said koolihariduse ja võimaluse elada ja kasvada vabaduses. “Ma ei mäleta tegelikult üldse aega, mil ma rootsi keelt ei osanud,” meenutab Meeli naljaga pooleks.
Sidet Eestiga ning kontakti lähedastega ei olnud lihtne hoida, saadeti kirju ja teateid läbi mitmete isikute, oodates vastust ja elumärki lähedastelt. Kuid side Eestiga ei katkenud ning see on tänaseni tugev ning oluline osa igapäevasest elust.
Igal perekonnal on oma põgenemise lugu ning läände jõudmised on väga erinevad. Aga läbielatud hirmud ning valu moodustavad ühise tervikteadmise elust ja põgenemised läände moodustavad olulise peatüki Eesti ajaloost. Teatavasti on eestlastel, kes läände põgenesid, suur osa Eesti iseseisvuse taastamisel.
Kohtumine toimus saksa keeles ning oli suunatud eelkõige saksakeelsele publikule.
Ingrid Melzer
Pildiallkiri: Meeli Tui-Lorenzl on Berliini Saksa Eesti Seltsi asutajaliige ning ta on olnud aastakümneid Eesti kultuuri üks vaimseid alustalasid Berliinis.
