Eesti rahvuse väga pikal kestmise ajal on eestlased, koguni nende enamus, venelasi ja sakslasi tõsiselt vihanud, kuid täiesti õigustatud põhjustel. Oma rahvusriigi rajamisega kadus võõraste vihkamise vajadus. Uhkus oma riigi rajamise ning selle vabaduse eest võitlemise üle võimaldas eestlastel olla lahked külaliste vastu ning lasta vähemusrahvustel oma kultuuri viljeleda ammu enne Inimõiguste Harta koostamist. Nüüd riigivõim rahvusliku iseteadvuse arendamist enam oluliseks ei pea. Oluline on täita Brüsseli korraldusi ja lasta „erinevustel rikastada” Eesti mitmerahvuseliseks Euroopa Liidu liikmeks. Tõdedes, et eestlaste meelest on erinevused Eestit juba küllalt rikastanud, on mõned haritlased, riigivõim ja avalik meedia hakanud väitma, et eestlased vihkavad teisi rahvusi.
Ilma mõtlemata, miks siia saadetud või saadetavatesse võõrastesse külalislahkusega ei taheta suhtuda, on äkki hakatud rahvusriigi pooldajaid vihakõnelejateks ja kogu rahvast võõraste vihkajateks pidama. Magistrikraadiga kirjanik Jaak Urmet koos paarikümne mõttekaaslasega on koguni kirjutanud avaliku pöördumise, milles väidetakse, et „Vihkamine Eesti ühiskonnas muutub järjest lõikavamaks, häirivamaks, talumatumaks. Vihkamine nakatab järjest suuremat osa meie rahvast.” (Postimees, 13.09.15) Pöördumise koostajad ja avaldaja ei selgita, keda konkreetselt vihatakse, kuidas viha on väljendatud ning kuidas on tuvastatud, et „suurem osa meie rahvast” tõepoolest nii toimib.
Euroopa Liitu Eesti iseseisvuse tagajaks pidades on riigi esindajadki oma rahvust võõraste vihkajaks laimama hakanud. Riigikogu avaistungil 14.09.15 väitis esimees Eiki Nestor, et „Mis peaks olema enamusel selle vastu, kui kõik siin riigis saavad oma elu inimlikul moel korraldada? Elada koos, olla õnnelikud.” Niisiis võiks Eiki Nestori arvates enamik eestlasi olla õnnelikud, kui täiesti erinevast kultuuri- ja kliimaruumist – alguses vähe ja hiljem, pärast pretsedendi loomist, palju rohkem - uusi sisserändajaid Euroopa Liit siia saadab. Justkui Euroopa peabki kõigi teiste maailmaosade hädas olijate varjupaik olema.
Internetis avaldatud anonüümsed või fiktiivsete autorinimedega vihased kommentaarid ja arvamused teiste rahvuste kohta ei saa õigustatult väljendada eestlaste suhtumist teistesse rahvustesse. Neid avaldusi võivad, isegi massiliselt esitada need, kes sihikindlalt tahavad eestlaste head mainet maailmas muuta. Küllap on internetis ka pahasti ütlevaid eestlasi, kes arvavad, et riigivõim poleks nii kuulekalt Brüsseli juhiseid täitnud, kui neid, mis iganes erinevusega, võõraid poleks olemas. Neid vihaseid arvajaid pole piisavalt, et neid kogu rahva nimel kõnelejaiks pidada.
Paljude eestlaste „vihakõned” võõraste vastu on ilmselt ülekantud viha oma riigi esindajate ja haritlaste vastu, kes ei taju, et juba praegune rahvastiku koostis on ohtlik eesti rahvuse püsimajäämisele. Miski ei takista siia saadetud uusi sisserändajaid end vene kogukonnas paremini tundmast kui olemast „uued eestlased”. Pealegi pole enamik eestlasi oma avaldustes teisi rahvusi laimanud. Üksikute labaseid või lapsikuid ütlemisi on kohatu pidada üheks eestlaste üldiseks tundmuseks. „Vihakõnelejate” avaldused kinnitavad üheselt: meie ei taha, et meie iseseisvuse tagajad saadavad siia uusi sisserändajaid meid mitmerahvuseliseks riigiks rikastama ning meie nõuame, et Tartu rahu ja rahvastiku teemal riigivõim lõpetaks isepäiselt toimides Eesti Vabariigi järjepidevuse hävitamise.