Kaja Kunnas ajakirjanik Marjo Näkki ajakirjanik
Soome
Foto: AP/ Scanpix
Eestist on Soomes saanud koodsõna, mille kaudu soomlased püüavad mõtestada oma suhet NATO-ga.
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Soomes ja Eestis puhkes hiljuti arutelu teemal, mis ei olegi teema: Soome poliitilisel juhtkonnal oleks julgeolekupoliitikas justkui oluline lahkarvamus, mida põhjustab Soome roll Baltimaade kaitsmises. Pealkirjadesse tõusis Soome võimalik sõjaline abi oma lõunanaabrile.
Debatt sai alguse Iltalehti artiklist, milles väideti, et Eesti võimalik abistamine sõjalise konflikti korral tekitab Soome presidendi ja parlamendi vahel lahkarvamusi. Peategelasteks said president Sauli Niinistö ja endine välisminister, sotsiaaldemokraat Erkki Tuomioja. Mõlemad eitasid lahkarvamusi ja selgitasid, et Soome sõjaline abi Eestile on kohatu teema.
President Niinistö teatas, et Soome ei anna Eestile julgeolekugarantiisid. See on iseenesestmõistetav, sest Soome pole NATO liige. NATO liikme Eesti turvalisus on rahvusvaheliselt palju paremini tagatud kui Soomel.
Igal juhul kinnitab see arutelu, et Eesti julgeolek läheb soomlastele korda.
Soome võrdleb oma julgeolekupoliitilisi otsuseid Eesti omadega, sest valikud on erinevad nii ajaloolises plaanis kui ka praegu.
Valitsuse eelmisel aastal avaldatud välis- ja julgeolekupoliitiline aruanne tõdeb: kui Läänemere piirkonnas puhkeks sõjaline konflikt, ei jääks Soome puutumata. Sellest saavad Soomes kõik ühtemoodi aru. Soome rahvuslikes huvides on, et Pika Hermanni tornis lehviks Eesti lipp.
Soome panustab Läänemere piirkonna julgeolekusse, kaitstes oma territooriumi nii, et Soome kaudu ei saaks teisi riike rünnata. 2014. aastal sõlmis Soome NATO-ga võõrustajariigi lepingu, mis võimaldab partneritele Soome poliitilise juhtkonna loal kriisiolukorras Soome õhuruumi, lennujaamade ja sadamate kasutamise. Seda luba ei saa praegune valitsus ega president ette anda. Selle poolest erinevad Soome retoorika ja lubadused Rootsi omadest.
Euroopa Liidus kohustab Soomet Lissaboni lepingu solidaarsusklausel, mis tagab rünnaku korral teiste liikmesriikide toetuse. Lepingus pole täpsemalt sõnastatud, millist toetust liikmesriigid üksteisele annaksid. President Niinistö, kelle lemmikteema on Euroopa Liidu riikide kaitsekoostöö tugevdamine, soovib selle sõnastuse täpsustamist.
Oktoobris 2014 jahtis Rootsi Stockholmi saarestikus võõrast allveelaeva ja palus naabritelt abi. Soomel polnud võimalik osaleda, sest Soome seadused ei luba seda. Samasugune olukord tekkis aasta hiljem Pariisi terrorirünnakute ajal, kui Prantsusmaa aktiveeris esimest korda Euroopa Liidu ajaloos liikmesriikide solidaarsusklausli.
Need sündmused tõstatasid vajaduse muuta seadusi, nii et Soome võiks ka sõjalise kriisi korral anda ja võtta vastu abi. Seadusemuudatusi hakati ette valmistama juba 2008. aastal. Progress on olnud vaevaline, sest see eeldaks põhiseaduse muutmist. Soomes räägitakse põhiseadustruudusest, sest osa poliitikuid peab põhiseadust pühaks.
Soome poliitikute lahkarvamused on seotud kõnealuse seadusega, mitte Soome osalusega Eesti või teiste Balti riikide kaitsmises. Järelikult oli Niinistöl ja Tuomiojal õigus: arutelu Balti riikidele sõjalise abi osutamise üle on praegu kohatu.
Aga miks on siis Eesti taas Soome julgeolekupoliitilise arutelu keskmes? Tegu pole esimese ega kindlasti mitte viimase korraga. Soome võrdleb oma julgeolekupoliitilisi otsuseid Eesti omadega, sest valikud on selgelt erinevad nii ajaloolises plaanis kui ka praegu. Eesti valikuid kasutatakse tihti Soome sisepoliitilises debatis argumendina. Julgeolekuteemal sobib Eesti näide Soome NATO-ga liitumist pooldavale vähemusele, aga liitumise vastased toovad vahel Eestit hoiatavaks eeskujuks, näiteks Iraagi sõja puhul. Eestist on saanud koodsõna, mille kaudu soomlased püüavad mõtestada oma suhet NATO-ga.
Soome panustab Läänemere piirkonna julgeolekusse, kaitstes oma territooriumi nii, et Soome kaudu ei saaks teisi riike rünnata.
Julgeolekupoliitiline debatt murdis Soomes alles hiljuti kitsast ringist välja ja avanes kõigile inimestele. See on toonud kaasa kõneviisi muutused. Kaasatud on ka neid, kes pole eriti teemasse süvenenud. Valearusaamisi, tõlgendusi, liialdusi ja faktivigu esineb paljudes artiklites, kolumnides ja analüüsides. Nende hulka kuuluvad ka äsjase debati alguspunktiks saanud Iltalehe artikli järeldused.
Ka sõnakasutuse puhul annab Eestile omane otsekohesus Venemaa asjus soomlastele võimaluse võrdluseks. Ühed imetlevad seda kui põhimõttelist, teised manavad rumalaks ja Venemaad provotseerivaks. Soome julgeolekupoliitilise traditsiooni osaks on kujunenud salakeel. Soomes tekib vahel riigijuhtide pärast frustratsioon, sest paljude arvates võiksid juhid palju otsekohesemalt väljenduda. Ent juhtkonna rahulik toon kindlustab neile enamiku soomlaste toetuse. President Niinistö populaarsus rajaneb just sellel.
Paljudel soomlastel on Eestiga emotsionaalne suhe ja isegi kohusetunne Eesti vastu. Osalt tuntakse vajadust heastada Eestile tehtud ajaloolist ülekohut, teisalt tunnevad paljud soomlased häbi oma kaasmaalaste käitumise tõttu, olgu see siis Eestis purjuspäi möllamine või Soome poliitilise juhtkonna avalik vaoshoitus ja umbusk Eesti taasiseseisvumise ajal. Tunnete jõudu ei saa alahinnata ka asjatundjate ja poliitilise juhtkonna sõnavõttudes.
Need on põhjused, miks Soomes käib praegu emotsionaalne arutelu Soome rolli üle Eesti kaitsmises.
Kaja Kunnas ja Marjo Näkki avaldasid tänavu raamatu „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad”, mis räägib Eesti ja Soome suhtekolmnurgast Venemaaga pärast Krimmi vallutamist.
