Vastutava korraldava koguduse esimehena oli mul au St. Peterburgis Floridas Kirikukongressil ja praostkondade sinoditel võõrustada peapiiskop Tauli, praoste, õpetajaid ja koguduste esindajaid Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest.
Kongress ja sinodid kujunesid kaua oodatud võimaluseks kristlikus vaimus vaadata minevikku ja tutvuda meie kiriku oleviku-tuleviku seisundiga.
Mõtetevahetused nii formaalselt, kui ka isiklikus keskustelus võimaldasid uuendada mõttepilti meie väliseesti kiriku oludest, elujõust ja ühinemisaktsioonidest teisenimelise kodumaise paralleelkirikuga. Oli see vast esimest korda, kui meie sõjapõgenikest pärinev kristlik välis-eestlaskond käsitles meid hingeliselt nii mitmekülgselt hõlmavat ühinemisküsimust laiaulatuslikumas koosseisus?
Mäletan kahekordselt postitatud hääletussedelite ilmumist otse üllatusena kiriku juhatuste, mille liige ma olin, postkasti ja praegu ootab veel kolmas voor arutelu ja otsuse langetust.
Kahjuks teame isegi Kongressi-järgselt Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust ainult vähe rohkem kui varemalt, sest otse kui jumala märgina keelas Islandi vulkaanist suitsusammas Eestist kiriku esindajal meie keskele tulemast. Mis lahutab meid? Mulle meenub peapiiskop Petersoo väljendus viimasel arutelul temaga Detroiti sinodil: “See ei ole ju rahvakirik!”
Mida esindab see kirik, mille suhtes nii palju lahkarvamisi on tekkinud? Kas ei piisa, et loeme samast piiblitõlkest jumalasõna ja laulame samast lauluraamatust? Paratamatult meenub konspekt ajaloolisest mälust ajaloolase Olavi Arensi töö esitlusest kiriku punaste nõukogude ajast. Meie kirikute mälud näivad rängalt erinevat.
Vabaduse Väljakut valgustas äsja 20 000 küünalt, meenutamaks neid, enamikus naised ja lapsed, keda täiskiilutud trellitatud loomavagunid 1949. a. märtsi pakase vältel kandsid Siberisse vangipõlve. See oli vaid murdosa nendest, kes kaheksa aastat varem leiti kas mõrvatuna massihaudadest, kadusid jäljetult või laaditi samuti loomavaguneisse transpordiks Siberi orjalaagritesse või tagamaadele surema seekord juuni õhetavas kuumuses. Nende naiste ahastavad oiged ja januste laste nutt kostavad mulle kustumata ikka veel ema kirjeldustes. See on meie ajalooline mälu, millele lisanduvad meie emade härdad palved Issanda abile ohtlikul põgenikuteel maailmasõja keerises.
Millest koosneb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku valitsuse ajalooline mälu?
Värskendame mälu juhtunust Eestis peale meie lahkumist septembris 1944! Meie nõukogude laastatud kirik hingitses edasi. Piiskopi tooli täitis õp. Anton Eilart: arreteeriti ja küüditati novembris 1944. Järgnes õp. August Pähn: mõisteti külmale maale aprillis 1948. Vabanenud kohale määrati õp. Jaan Kiivit. Temaga suri rahva kirik ja sündis NSV Eesti Evangeeliumi Luteri-usu Kirik. Kiivitilt kuulsime heast uuest ajast: “Meil pole põhjust nurisemiseks: … töötame vabaduses. Meie kiriku uksed on lahti.”
Kaheksteistkümne Kiiviti aasta vältel kuuldus aegajalt vihjeid evangeelsele luterlikule kirikule. Piiskopi tooli täitis 1967. aastal mobiliseeritutega punaväes viibinud õp. Alfred Tooming. Rõhutan viimast seika tema elulookirjeldusest, kuna Kiiviti eluloo tsiteering ei maini ka tema viibimist mobiliseeritute hulgas ega ülendusi punaväe ohvitseriks. Tooming lahkus totalitaarvalitsuste kestel tuntud moel: ta leiti 1978. aasta talve alul varahommikul Tallinna trammivagunist surnult. Temale järgneva piiskopliku mantli pärija õp. Edkar Harki all maeti ametlikult meie rahvakirik, kui kuuendal detsembrikuu päeval 1978 konsistooriumi ringkirjas oli kirjas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Olen ekslikult suhtunud sellesse nimesse kui kavalasse sõna tähenduste tõlkemängusse.
Äsjase kongressi vältel kuulsin tõelisemat: selle keelepruugi all tunti tsaarivalitsuse poolt Eestis mõisnike valduses luteri kirikut. On see mu meele kartus-hullustus, et tsaariaegse nime valikuga venelaste ajaloolisest mälust tunnistati meie vabariigiga sündinud rahvakirik formaalselt olema-tuks? Mida ütleb selle kirikuga ühinemine meie oma kiriku olemasolust? Kas tunnistame oma rahva vabaduse olematuks?
Kakskümmend tuhat küünlaleeki Vabaduse väljakul tuletasid meelde jutuajamist president Meriga pidulaeva pardal Austraalia ESTO-l. Siis oli ta vaid VEKSA ametnik. Meil polnud kummalgi lusti osaleda noorte märjukesest toidetud pillerkaaris laeva kõrtsis.
Jutt läks inimeste, eriti noorte, isegi koolilaste, protestiaktsioonidele Nõukogude võimutsemise vastu. Ta nentis härdameelselt kahetsedes, kui palju meenutamata tuhandeid meie lastest-noortest, õdedest-vendadest kadusid teadmatult mustades mariiades ja veeresid Venemaa suunas Stolõpini vaguneis okupatsiooni algaastail. Need kes tulid tagasi, tulid hirmunud meele ja murtud ihuga. Nende hulgas meenuvad piiskopid Eilart ja Pähn. Kuhu kadus EELK konsistooriumi mälu? Need nimed ei ole veel taastatud kahekümne vabadusaasta kestel ilmunud kiriku ajaloolisse piiskoppide nimistusse. Jäävad nende vaprus ja ristitee unustusse, kuna ei Soome ega Rootsi piiskopid ei õnnistanud neid ametisse? Kas ei piisa nende palvest Issandale õnnistuseks? Või väärivad töörahva vaenlased isolatsiooni? Muidugi olid tänased kiriku juhid Eestis neil hirmu ja koleduste aastail vaid hällilapsed; muidugi, nad võisid vabalt jutlustada, kiriku uksed olid lahti, neil polnud riigiga mingit tüli – ainult noortele ja lastele jumalasõna kuulutamine oli kuritegelik. Mis õieti juhtus neil koleduste aastail? Nad müüsid kiriku võtme, metafoorilise läätseleeme vastu saatanale maha eesti rahva kiriku sünniõiguse, meie isade ja emade hälli kiriku – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku. On nende mälust kustunud meie laulva rahva mure muljutused ja piina pigistused, mis lauliku manitsuses pidid meile kostma kustumata.
Mida ütleksid meie mullapõues puhkavad vanemad, keda jumala imeteod Moosese eeskujul siia usus ja tänus jumala imetegudest sündinud vabaduse ja lootuste maale kandsid? Tsaariaegne luterlik kirik hõlmas oma liikmeskonnas vaevu 10% meie rahvast, vast 100 000 hinge. EELK hõlmab praegu vast 90 000. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik embas 800 000 hinge. Kuhu on kadunud 700 000 lammast Kristuse karjast? 20 000 küünlaleeki Vabaduse väljakul tunnistavad, et 60 aastat pole eesti rahva ajaloolist mälu veel kustutanud. Samuti pole rahva mälust kustunud hukatus, mille preestri nime kandjad 600 aasta eest tõid mõisnike näol eestlastele kaela.
Kas pole saabunud aeg kustutada idülliline ühinemisidee meie mälust? See ei too tagasi 700 000 lammast Issanda lauta. Loob pigemini lahkhelisid meie kogudustes.
Laseme õp. Reimani 1905 a. kutsel rahvakiriku rajamisel uuuesti meie kõrvus kõlada!
Kas pole jälle saabunud aeg Emajõe kaldal kokku tulla eesti koguduste esindajail ja eesti õpetajail üle kogu maailma? Taastame Eesti Rahva Kiriku!!!
Jüri Linask
