Jeesuse haud
Andres Taul,
E.E.L.K. peapiiskop
Uus Testament paneb erilise rõhu Jeesuse ristilöömisele ja ülestõusmisele, toonitades eriti juuresolnute kinnitavaid jutustusi. Ainult oma silmaga näinute tunnistustel on kaalu. Seda ka ajalooliste sündmuste puhul. Seda taipas ka Johannes, kui ta kirjutas: „... mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud — seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega.“ (1. Jh. 1:1-3).
Kirik, valides ja lõpuks kinnitades Uue Testamendi kaanoni, tegi seda kahel kaalutlusel:
1) Eelistatud olid autorid, kes olid sündmustele kõige lähemal või kellel olid otsesed ja lähedased kokkupuuted apostlitega — näiteks Markusel Peetrusega ja Luukal Paulusega.
2) Eelistatud olid kirjad ja kirjutised, mis olid kogudustes kõige enam levinud ja milledes algkristlased ära tundsid Jeesuse Vaimu, s. t. nad peegeldasid tõde õigesti.
Apostel Paulus, kellelt pärinevad kõige varasemad kirjutised, kirjutab Issanda aastal 53, ainult 23 aastat pärast neid sündmusi. Ta rõhutab Jeesuse ülestõusmise absoluutset ja kardinaalset tähendust kogu ristiusule.
Ta nimetab apostleid, kes on ülestõusnud Jeesust näinud. Nendeks on koguduste tunnustatud juht Peetrus ja Jeruusalemma koguduse pea Jaakobus. Lisaks nimetab Paulus veel 500 sündmusele kaasaelanut: „Suurem osa nendest veel elavad, olgugi, et mõned on magama läinud.“ (1. Kr. 15:6).
Vihje on täiesti selge. Kui te ei ole veel veendunud, siis minge ja rääkige nendega!
See lõik Pauluse esimeses kirjas korintlastele on erakordselt tähtis. Kiri, mis kirjutatud mehe poolt, kes neid sündmusi on kogenud ja elanud selle uue usulise liikumise keskel lähedases kontaktis kõigi oluliste Jeesuse tunnistajatega nagu Peetrus, Jaakobus, Johannes jt. — on kaaluva tähendusega tõend neist 2000 aasta tagustest sündmustest. Väga vähesed muistse aja sündmused toetuvad nii otsesele, veenvale ja rikkalikule allikmaterjalile.
Haud oli tühi! Ka see asjaolu on äärmiselt tugev tõend Jeesuse ülestõusmisest. Seda tõendit on peetud küsitavaks. Ka paljud prominentsed teoloogid ei hinda seda tõendina eriti kõrgelt. Kahtlejate arvates võis haud tühi olla väga erinevatel põhjustel. Näiteks võisid naised minna vale haua juurde. Samuti võisid Peetrus ja tema kaaslane (tõenäoliselt Johannes) hauaga eksida.
Väide, et jüngrid ise Jeesuse surnukeha ära varastasid, esineb juba Uues Testamendis eneses.
Kui aga keegi meist matab oma sõbra või perekonnaliikme, kas on siis mõeldav, et ta läheks kolmandal päeval pärast matusetalitust hauale palvetama ja seda kohendama ning värskeid leinalilli panema hoopis vale haua juurde? Sama võimatu on ka, et naised ja jüngrid oma õpetaja ja sõbra laiba varastasid.
Olid kolm tunnustatud ja laialdaselt tuntud Oxfordi ülikooli Uue Testamendi professorit, kellede all ka mul oli au õppida — C. H. Dodd, J. Marsh ja C. B. Caird. Nad väidavad otsekui ühest suust, et on võimatu ette kujutada, kuidas Kristuse ülestõusmise kuulutus oleks üldse inimesi puudutanud ja maailmareligiooniks saanud Tema ihu jäädes Arimaatia Joosepi hauakambrisse. Nimetatud teadlased rõhutavad, et selle sündmuse tunnistajad olid juudid, kellede jaoks vaim ja ihu moodustasid terviku. Kreeklased oleksid veel võinud arvata, et keha jääb hauda, kuna ainult inimese vaim on igavene. Nemad oleksid leppinud üksnes vaimsete ilmutustega.
Nagu seda väljendas minu kuulsaim professor Oxfordis C. H. Dodd: „Kui nad ütlesid, et Ta tõusis surnuist, siis oli iseenesestmõistetav, et Tema ihu enam hauas polnud ja haua külastajad leidsid eest tühja hauakoopa.“
See ongi täpselt, mida evangeeliumid meile kuulutavad ja kinnitavad. Esmalt külastati hauda ja kohkuti tühja hauakoobast nähes. Selles on kõik neli evangelisti ühel nõul. Johannes lisab veel huvitava lõigu surilinade kohta. Ta jutustab, kuidas Peetrus ja veel üks jüngritest (tõenäoliselt tema ise) jooksid haua juurde, kuuldes naiste poolt toodud uudist — haud on tühi ja nemad on Issandat näinud. Naised olid läinud varahommikul juutide kombe kohaselt veel surnukeha võidma. Johannes kirjutab: „Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.“ (Jh. 20:6-8)
See on väga tähtis tunnistus! Surilinad ja higirätik olid omal kohal, nii nagu linad olid ümber keha mässitud ja Jeesuse näol olnud higirätik asetses pisut eemal. Aga Tema ihu oli lihtsalt läinud. Pilt oli selline, et Jeesuse ülestõusnud ihu oli läbistanud kinnise hauakoopa ja tulnud lihtsalt läbi oma surilinadest, neid segi ajamata.
Ükski hauaröövel või laibavaras poleks surilinade ärakiskumisega jändama hakanud. Veel vähem oleks ta need tagasi asetanud täpselt nii, nagu nad surnu ümber olid. Pealegi polnud võõrastel hauda pääsemine võimalik, sest see oli Rooma sõdurite ja templivalvurite tugeva valve all. Just selleks, et keegi surnukeha minema ei viiks.
Üks uuema aja teooria tahab näidata, et Jeesus oli justkui varjusurmas ja haua vilus toibununa tõusis ja lihtsalt lahkus. Kui Jeesus poleks päriselt surnud ja oleks oletatavast varjusurmast ärganud, siis oleks Ta ju end surilinadest ja higirätikust vabastada püüdnud. Need oleksid jäänud korratult, võib-olla rebenenult, hauakoopa põrandale vedelema. Kuidas oleks selline vaevalt toibunud mees hauast välja saanud? Rasket hauakivi on ju võimatu seestpoolt hauaavause eest kõrvale veeretada.
Sellest viimasel ajal propageeritavast ülestõusmissündmuse ümberlükkamiskatsest on isegi film tehtud.
Kõik viitab ikkagi sellele, et Jumal äratas Jeesuse uude ellu, uutmoodi eksistentsi. Ülestõusnu jättis oma surilinad, nagu liblikas kookoni.
Ülestõusnu ilmumised kõnelevad meile ilmunust kui samast Jeesusest, kes on kirgastatud. Pauluse sõnadega väljendades — vaimses ihus. Kristus tõusis uude ellu ja kuulub nüüd vaimsesse dimensiooni.
Ihu, mis meil on, sobib maiseks eluks. Meie tulevane ihu on sobiv taevaseks eluks. Pole vaimu ilma ihuta, ega ihu ilma vaimuta. Seda tunnistab ja kinnitab meile Jeesus, meie taevaraja teenäitaja ja vaimne eeskäija. Haud on tühi!
Apostlik usutunnistus võtab selle kokku nelja sõnaga: „Mina usun ihu ülestõusmisse.“
Ülestõusmispüha karjasekiri
Eesti kirikud | 26 Mar 2010 | EKEesti Elu
Eesti kirikud
TRENDING
