Vahel tundub, et inimese jaoks pole suuremat probleemi kui surm. Samas võib elu vahel olla nii väljakannatamatu, et mõni peab surma isegi lahenduseks. Selles nõiaringis sureb kannatuste keskel lõpuks iga lootus.
 
Ometi räägib piibel ühest erilisest lootusest. Ap. Peetrus ütleb: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.”  
Kristliku kuulutuse tuumaks on aga sõnum, et Kristus on võitnud ülestõusmise läbi nii kurjuse kui ka surma. Kristuse kannatus ja surm pühitses need mõlemad. Need on nüüd tee ülestõusmisele.  
Ülestõusmise sõnum on kristlikus kuulutuses kõige kesksemal kohal. Ap. Paulus kirjutab: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka meie usk.”  
Jeesuse jüngritele tähendas Jeesuse ülestõusmine surnuist kinnitust aimdusele, et Tema on Jumal. See andis neile jõu taluda tagakiusu ja märtrisurma. Edaspidi ei hoidnud nad kinni enam oma elust, vaid eelkõige Kristusest, sest Temas oli elu.  

Jumal kannab meid  

Meie jaoks tähendab Kristuse ülestõusmine teadmist, et surmal ei ole ütelda viimast sõna. Jumal kannab meid ka läbi surma ellu.  
Vahel tundub, et seda on võimatu uskuda. Üks minu leeripoiss tunnistas, et leeripäeval usutunnistust lugedes hoidis ta suu kinni sellel ajal, kui loeti: mina usun surnute ülestõusmist ja igavest elu. Ta ütles, et ei suutnud seda uskuda.  
Ka ap. Pauluse ajal küsiti: „Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?” Paulus vastas: „Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisuiva või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu. Nõnda on ka surnute ülestõusmine: maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.”  
Samas tundub ülestõusmine isegi loomulikuna kõige muu meid ümbritseva Jumala imepärase loomingu keskel.  
Prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof Blaise Pascal oma usufilosoofilistes märkmetes, mis on avaldatud kogumikus „Mõtted“, arvustab neid, kes väidavad, et ülestõusmine on mõistusevastane ja võimatu. Ta ütleb: palju kergem on uskuda, et meie, kes oleme elanud, töötanud, rõõme ja muresid tundnud, hakkame kord jälle elama. Samal ajal kui me sugugi ei imesta, et igal päeval tulevad siia maailma inimesed, keda ei ole kunagi olemas olnud. Kui Jumalal on võimalik teha nii, et uued inimesed võivad sündida siia maailma, siis küllap on võimalik ka see, et surnud tõusevad uuele elule.  

Igavikuline tähendus  

Ülestõusmine annab meie elule igavikulise mõõte ja tähenduse. Samas annab ta meile ka vastutuse igaviku ees. Meie elu muutub avaraks ja suursuguseks. Inimene ei ole enam silmapilk rõõme ja muresid, kellest viimased jäljed kaovad koos nendega, kes teda mäletasid.  
Ülestõusmine kinnitab meile, et kurjuse jõud on murtud. Kannatused ja ülekohus võivad võidutseda vaid teatud aja. Viimselt võidab elu ja headus. Usk ülestõusmisesse annab jõu olla hea ka ülekohtusel ajal, elada ausalt valede maailmas, armastada sealgi, kus on palju vihkamist. Ülestõusmises on ajaliku ja igavese elu jõud.  
Paeatselt tervitavad miljonid kristlased üksteist sõnadega: „Kristus on surnuist üles tõusnud!” Vastuseks öeldakse: „Ta on tõesti üles tõusnud!”  
Suur Reede on päev, mil said avalikuks inimese südame mõtlemised. Inimesest sai Jumala üle kohtumõistja. Talle anti meelevald Jeesuse üle. Inimesed pilkasid Jeesust, piinasid ja lõid ta ristile surema. Seal ta suri meie kõikide pattude eest. Siis aga avaldus Jumala vägi, mis on vapustanud maailma 2000 aastat. Kristus tõusis hauast elule.  
Ülestõusmine kinnitas seda, et patt ja rikutus ei suutnud murda Jumalat, vaid Jumal võitis patu ja surma.  
Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub see elab, isegi kui ta sureb.”  
(ilmunud Maalehes 26.03.2005, avaldatud autori loal)
 

Märkmed: