Üksikasjad on siiski keerulisemad kui arvata võiks. Esimene huvitav küsimus on, millal õieti Jeesus suri? Markuse ja Johannese evangeeliumid annavad selle kohta küll täpsed, kuid erinevad andmed. Markuse evangeeliumi 14:12 kirjeldab, mis juhtus paasapühade esimesel (paasatalle tapmise) päeval. Jeesus sõi paasatalle koos jüngritega ja läks öösel nendega Ketsemani aeda. Seal ta vahistati ja viidi Suurkohtu ette. Järgmisel, paasapüha hommikul (15:1), anti Jeesus Rooma kuberneri Pilaatuse kätte, kes Jeesuse kell 9 hommikul (15:25) laskis risti lüüa.
Johannese evangeeliumis on juttu õhtusöögist, kuid seda ei nimetata paasapüha eineks (ptk. 13). Ka siin läheb Jeesus öösel jüngritega välja, ta vahistatakse, viiakse ülempreestri juurde ning antakse järgmisel päeval Pilaatuse kätte. Samal päeval järgneb ristilöömine. Joh. 19:14 on väga spetsiifiline. Selle järgi oli ristilöömine kuuendal tunnil, s.t. kell 12 keskpäeval, ja päevaks oli paasatalle valmistuspäev, s.t. talle tapmise päev. Seega toimus Johannese järgi ristilöömine enne paasatalle söömist, päev varem, kui seisab Markuse evangeeliumis. On arvatud, et kuna Johannese evangeelium on ainus, kus Jeesust nimetatakse Jumala Talleks (1:29 ja 1:36), siis Johannes muutis meelega kronoloogiat, et Jeesust teoloogiliselt samastada paasatallega, lastes tal surra samal ajal, kui traditsiooniliselt paasatall tapeti.
Paasapüha ja Ülestõusmispüha olid varakristlastele, kes ju olid Heebrea traditsioonidega üles kasvanud, lähedases suguluses. Aja jooksul tekkis aga juudi- ja paganakristlaste vahel eriarvamus ülestõusmise pühitsemise päevas. Esimesed pühitsesid päeva kohe peale paasapüha, s.t. sidusid seda juutide kalendriga, mis põhineb Kuu liikumisel. Nii oli Ülestõusmispüha alati Nisani kuu 14. päeval ja langes seetõttu erinevatele nädalapäevadele. Paganakristlased aga eelistasid püha pühitseda alati pühapäeval, kuid siis liikus päev aastast aastasse ühelt kuupäevalt teisele.
Sel ajal kehtis Rooma riigis nn. juuliuse kalender, mille kehtestas aastal 46 BC Julius Caesar. Sisse seati liigaasta, kus igal neljandal aastal on 366 päeva. Seega on keskmise juuliuse aasta pikkus 365,25 päeva. Nüüd aga, nn. troopiline aasta (mis maakera tiirlemise tõttu määrab aastaajad) on hoopis 365,2422 päeva. Vahe, 0,0078 päeva, näib olevat väike, kuid aastaks 1582 oli juuliuse kalender looduslikest aastaaegadest ligi 14 päeva maha jäänud. Kuna see mõjutas ka Ülestõusmispüha pühitsemist, siis paavst Gregoorius XIII kutsus kokku komisjoni tolleaegsetest astronoomidest ning sisse seati tänini maksev nn. gregooriuse kalender. Esiteks hüpati neljapäevast, 4. oktoobrist 1582 kohe reedesse, 15. oktoobrisse 1582. Teiseks seati sajandivahetuse aastatest (1600, 1700, 1800 jne.) liigaastaks ainult need, mis jagunevad 400-ga. Seega 1600 ja 2000 olid liigaastad, mitte aga näiteks 1900. Kui välja arvestada keskmise gregooriuse aasta pikkus, siis saame 365,2425 päeva, mis on troopilisele aastale väga lähedal. Ülejäänud viga on ainult umbes 3 päeva 10.000 aasta kohta. Mitte paha!
Mittekatoliiklikes ristiusu maades ei adopteeritud gregooriuse kalendrit niipea. Inglismaa võttis ta vastu 1752 ja Venemaa alles 1918. Õigeusu kiriku kord põhineb tänini juuliuse kalendril, mistõttu näiteks nende jõulud on jaanuari keskel.