Mõnusalt pehmel kumerusel lösutav Kuu vaatab aknast sisse mu arvuti ekraanile. Oleme jõudnud ülestõusmispühade lävele. Pühade ajaks jõuab Kuu oma täisfaasi.
Kõik ei käi kahjuks nii rahulikult reeglite järgi. Jeesuse surma ja ülestõusmise ajal valitsesid Jeruusalemmas usulised ja poliitilised pinged. Inimlikud heitlused ununevad peagi või huvitavad need kitsast ajaloolaste ringi. Jeesuse isik paelub inimesi siiani.
Võitlus Jeruusalemmas
Sündmused, mis eelnesid Jeesuse ristilöömisele, on ajendanud kunstiinimesi looma imelisi teoseid. Iga poliitikavaatleja leiaks neist päevadest tänaseni tuttavaid teo- ja mõtteskeeme.
Ülempreestrid kartsid sõnades oma rahva vabaduse pärast, kuigi mingit vabadust ei olnud juba ammu. Hirm enda positsiooni pärast oli nende tegelikuks ajendiks.
Juudas ihkas raha ja reetis oma õpetaja. Pontius Pilaatust ähvardasid süüdistused keisri ees ja ta ei julgenud Jeesust vabaks lasta. Raskel tunnil jätsid jüngrid Jeesuse üksi võitlema ja jäid ise magama. Peetrus oli sõnades vapper, kuid tegudes salgas ta Jeesuse lihtsaid teenijaid kartes.
Risti alla julges meestest minna vaid Jeesuse armastatuim jünger Johannes, aga temal oli teatavaks julgeolekugarantiiks tutvus ülempreestriga. Vaid grupp naisi jäi Jeesusele lõpuni ustavaks. Leidus kaks meest, kes pärast Jeesuse surma olid valmis teda austama, kuid tema eluajal neil selleks julgust ei olnud.
Võib-olla leidis keegi nende inimeste iseloomujoontest midagi tuttavat. Tasuks võtta kätte Piibel ja sündmuste kirjeldused täpselt üle lugeda.
Ekslikud hinnangud
Suurel Reedel olid Jeruusalemmas kõik Jeesuse vastased kindlad, et temaga on nüüd lõpp. Tuli veel vaid kolm päeva hauda valvata, et selle prohveti mõju igaveseks kaoks.
Ka Jeesuse sõpradel ei olnud mingit lootust. Nad tegid seda, mida inimesed ikka niisugusel puhul teevad – osutasid surnule oma rahva kommete järgi lugupidamist.
Kõik inimlikud arvamused osutusid valeks pühapäeva hommikul, kui Jeesus surnuist üles tõusis. Need, kes seni olid võitjate poolel, osutusid kaotajateks. Väike leinav jüngrite ja sõprade hulgake osutus ootamatult võitjateks, kes varsti täitsid oma kuulutusega kogu maailma.
Võitja poolele
Jeesuse surmal ja ülestõusmisel oli igavene tähendus. Ta võitis patu ja surma. „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” hõiskas apostel Paulus.
Nüüd, kus neist sündmustest on möödas kaks aastatuhandet, on igaühel võimalus vabalt ja teadlikult õige pool valida. Ja kuigi õigeid valikuid takistab täna ja on alati takistanud hetkekasule ja lõbule orienteeritud üldine mõtteviis, ei jäta Jeesus meile mingit kahtlust selles, mis on õige: „Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” Tema maksis lunahinna, et need, kes temasse usuvad, päriksid südamerahu ja taevariigi.
Ülestõusmispühad ilma elava Jeesuseta oleks mõttetud pühad. Jeesuse ülestõusmisesse uskuvale inimesele muutub see usk võitude allikaks.
Ülestõusmispühadele annab mõtte usk ülestõusmisesse
Arvamus
TRENDING
