Möödunud E.E.L.K. Kanada praostkonna sinodil pidas õp. Marek Roots ettekande eestikeelse jutluseraamatu ajaloost, öeldes, et tänaseks pole sel teemal ühtegi põhjalikku uurimist ilmunud. Vaimulikust kirjandusest on kõige enam käsitletud emakeelse Piibli ja lauluraamatu kujunemist.

Eestikeelne jutluseraamat

Esimene eestikeelne jutlusekogu ilmus 17. sajandil (1639), seega 368 aastat tagasi. Selle autoriks oli Tallina Püha Vaimu koguduse õpetaja Simon Blankenhagen ja teost nimetati “Postilla
Esthonica'ks“. Samal ajal ilmus ka teine maakeelne jutlustekogu superintendent Heinrich Stahlilt. Kirikus toimunud intriigide tõttu keelati ajutiselt Simon Blankenhageni raamatu müük ja see hävis. Selletõttu on Stahli väljaanne (pealkirjaga „Leyen Spiegel” ehk „Ilmikute peegel”) meie säilinud jutlusekogudest vanim. Raamat oli mõeldud eelkõige pastoritele käsiraamatuks.

Esimesed kaks maarahva jutlusekogu ilmusid aastal 1779, üks põhjaeesti,
teine lõunaeesti keelemurdes. Põhjaeesti variant jäi valitsevaks ja seda anti välja kaheksa kordustrükki.

Eestlastest hingekarjaste kätte jõudis jutluseraamatu väljaandmise võimalus 1889. aastal. Esimesena nägi ilmavalgust Rõuge õpetaja Rudolf Kallase “Igavene evangeelium ehk rõõmusõnum Jeesusest”. Kallase kaasaegne Villem Reiman tõdes, et lugejaile sai selles leiduv rahvalähedus kohe hingelähedaseks. Rahvapärasus iseloomustas ka nt. Mathias Johann Eiseni ja Jakob Hurda hiljem ilmunud jutlusekogusid.

Maarahva jutluseraamatute mõjutusel tekkis Eestis uus usu- ja kultuurinähtus: jutluste järjepidev ettelugemine nn. kodustel jumalateenistustel. Jakob Hurda 1907. a. postuumselt avaldatud jutlusekogu “Elu valgus” lõpetab ühe teoloogilise perioodi meie luterlikus kirikus. Selle konservatiivse õpetuse kõrvale astub 20. saj. algul liberaalteoloogia ja kultuurprotestantism, mis ei jätnud ka jutlustele mõju avaldamata. Selle perioodi jutluste eredamaks näiteks on Voldemar Kuljuse raamatud.

Nõukogude aeg

Nõukogude aega võib nimetada peaaegu vaikivaks ajaks maakeelse jutlusekogu ajaloos. Ilmusid peamiselt vaid mõned käsikirjalised teosed (nt. tuntud teoloogide Elmar Salumaa ja Ago Viljari sulest). Alles aastal 1990 trükiti esimene ametlik jutlusekogu - peapiiskop Edgar Hargi “Et oleks rahu”. Pealkiri viitab ilmekalt EELK ühele „riiklikule ülesandele” Nõukogude Liidus: olla maailma rahutöö tegija.

Peale Eesti taasiseseisvumist on kaante vahele saanud tunnustatud homileetide Harri Haameri, Albert Soosaare, Osvald Türgi, Toomas Pauli, Jüri Bärgi jt. jutlusi.

Jutlusekogud paguluses

Paguluses ilmus E.E.L.K. vaimulikelt ühtekokku 27 jutluseraamatut 4500 leheküljel. Esimene neist avaldati Rootsis 1945 (väljavõtted Harri Haameri kodumaal ilmunud raamatust “Tema käsi”.) Viimane väliseesti jutlusekogu ilmus 1996. aastal Rein Neggolt (“Lahtised laastud”).

Jutlusekogude avaldamise kõige viljakam periood oli ajavahemik 1960-1968. Kirjastustest osutus produktiivseimaks “Eesti Vaimulik Raamat” Rootsis (11 raamatut).

Kokkuvõttes vöib öelda, et eestikeelse usulise kirjanduse ja sealhulgas jutlusekogude avaldamise järjepidevuse jätkajana on väliseestlaste panust raske ülehinnata. Kurb, aga samas mõistetav tõsiasi on küll see, et väljaspool Eestit sündinud E.E.L.K. vaimulikest pole kasvanud ühtegi laiemalt tuntud usulist kirjameest. Samuti on väliseestlaste seas eestikeelse vaimuliku kirjanduse nõudmine kahanenud.

Nii nagu kogu eestikeelse usulise raamatu, nii ka E.E.L.K-s aastakümnete jooksul ilmunud vaimuliku kirjanduse põhjalikum uurimine ja analüüs seisab alles ees.

(Toodud ettekanne on üks osa õp. Marek Rootsi magistritööst Tallinna Usuteaduse Instituudis - lühendatult.)

Märkmed: