Eestikeelseid lehti lugevate endiste pagulaste „loendus“

Kui lüüa kokku ülaltoodud arvud, jõuame järgmise statistikani välja: välis-eesti ajalehtede tellijaid on kokku rohkem kui 7000 ja lugejaid 12.000–25.000, olenevalt millise koefitsiendiga tellijate arvu korrutada – kas 1,7 või 3,5 inimest igas leibkonnas. Arvestagem seda , et osa lehtede numbreid saadetakse asutustele ja et lugejate hulgas on ka uuemate väljarännulainete esindajaid.

Välis-eesti ajalehtede tüüpilised lugejad ei ole kuigi noored. Sotsioloogilisi näitajaid.

Tellijad on reeglina üpris kõrges eas. Eesti Päevaleht Rootsis omab täpseid andmeid. Stockholmis ilmuva ajalehe lugeja keskmine vanus on 75 aastat. Viidi nimelt läbi uurimus, kus kontrolliti 900 inimese andmeid. Teisiti öeldes, tüüpiline välis-eesti ajalehe tellija on sündinud Eesti ajal, vahemikus umbes 1925-1935. Inglismaal arvati, et sealne tüüpiline lugeja on 70- 80aastane. Mõned on 60-aastased. Torontost vastati: „Meie keskmise lugeja vanus ületab 60 aastat.“

Aga kas on ka nooremaid lugejaid, ja kas „uue laine“ liikmed loevad samuti neid eestiaegsete inimeste väljaandeid? Eesti Päevaleht Stockholmis arvab, et temal on 150-200 „pagulapsest“ lugejat, seega kümnendik tellijaist. Tüüpiline selline lugeja on keskealine. Austraaliast öeldi, et emigratsiooni uue laine lugejaid on päris vähe. Ometi võiks olla rohkem lugejaid Eestist hiljuti väljarännanud inimeste hulgas, kui väljaanded vastaksid nende nõuetele ja ilmuksid moel, mis neile loomulik on, mis tähendaks ilmselt vajadust luua uusi võrguväljaandeid või siis teha olemasolevad atraktiivsemateks.

Kanada Eestlaste Kesknõukogu andmeil olevat Kanada eestlaste absoluutarv tõusnud viimase 15 a jooksul, mitte kahanenud! Paljud uued inimesed – enamasti noored – tulevad raha teenima. Uustulnukate arv, kes loevad Eesti Elu Kanadas, olevat aga tagasihoidlik. Mine millisesse riiki tahes – seal ei lävita eriti palju varasemate sinna elama asunud eestlastega, kuigi on märke siin ja seal, et see tasapisi muutuda võib. Suuremast omavahelisest suhtlemisest Stockholmis kirjutas hiljuti Ülo Ignats Rootsi eesti lehes. Ka Kultuuripäevadel oli näha, et „uue laine“ liikmed suhtlevad nüüd kuidagi otsesemalt 1944. a Eestist lahkunute ja pagulaskonna järeltulijatega.

Kanadas on nii, et ajalehest saadetakse mitmed eksemplarid kohalikku kooli, kus lapsed selle lugemise ja materjalide arutamisega tegelevad. Tuleb nentida sealjuures, et ka Eesti Algkool Stockholmis on elujõuline. Või kui tutvuda Saksamaa eestlaste koduleheküljega, on näha, et Münchenis käib koos eesti laste mängugrupp. Võib see nii olla, et vajadus uuendatud eestikeelse kirjasõna järele võõrsil eksisteerib, aga seda vajadust on vaid osaliselt täidetud?

Majanduslikud eeldused jätkamiseks

See, kuidas keegi suudab asukohamaade „keskajalehtede“ jätkuvat kirjastamist rahastada, paistab erinevat asukohariigist asukohariiki. Jääb mulje, et näiteks Eesti Elu seotus Tartu College‘iga Torontos annab sellele lehele suhteliselt head väljavaated jätkamiseks. Eesti Päevalehe juures Rootsis eksisteerivad aga segased ajad: kas riik jätkab lehe doteerimist, ja kuidas suhtub asjasse Euroopa Liit? Riikliku dotatsiooni tulevik, millega Rootsis elavad eestlased harjunud on, on selgusetu ja seal arutatakse palju, kas leht peab äkki paari-kolme aasta pärast tegevuse hoopis lõpetama? Eesti Hääle toimetaja Aili Eistrat Londonis ütles: „Puudujäägiga töötame, väga raskes olukorras.“

Internetiseeritusest

Suurematel eestikeelsetel ajalehtedel võõrsil on kõikidel internetileheküljed, aga lähenemised ja interneti rakendused on erinevad. Eesti Päevaleht Stockholmis on kõige konservatiivsem. Selle võrguleht on küllaltki staatiline, sealt leiab ajalehe kontaktandmed ja mõne kirjutise. Võimalik, et toimetus, millele tellijate arv on eluliselt tähtis seoses riiklikule toetusele kvalifitseerumisega, ei julge riskida sellega, et paberajalehe abonentide arv langeda võiks.

New Yorgis ilmuva Vaba Eesti Sõna sisu on see-eest suurel määral loetav internetis. Juurdepääs VES-i sisule on teretulnud, samas piirdub kontseptsioon sisu võrgus ülesriputamisega, mida võiks ka pelgaks elektrooniliseks avaldamiseks nimetada. Interaktiivsust selline lähenemine otseselt ei taotle.

Eesti Elu Torontos – välis-eesti ajalehtede „emalaev“ on kõige väljaarenenum kontseptuaalselt, ja selle tõttu ka kõige operatiivsem, kõige kasutajasõbralikum. EE Online‘i külastatavus on lausa üllatavalt suur. Kanada eestlaste ajalehte käiakse vaatamas 20.000-st ja enamast erinevast arvutist igas kuus, ja aastane saak on miljon külastust ehk „hitti“ aasta vältel.

Käesoleva artikli tähelepanukeskmes on olnud need ajalehed, mis ilmuvad võõrsil elavate eestlaste suuremates keskustes, ja mis kujutavad endast n.-ö. universaalseid väljaandeid ehk iga asukohamaa „keskajalehti“. See ei tähenda veel, et eestlaste kirjastustegevus välismaal nende väljaannetega piirduks. Ilmumist jätkavad sellised perioodilised väljaanded nagu Rahvuslik Kontakt (Rootsi), Eesti Kirik ja Võitleja (Kanada) ja mitmeid teisi. Selliste väiksemate või spetsiaalsete väljaannete koguarv on vähenenud võrreldes kuldsete aegadega, aga siiski... Ka olen hüpanud siin suuresti üle kohalikest lehtedest ja ringkirjadest, nagu Estonia By the Bay San Franciscos, Londoni Eesti Seltsi liikmetele paljundusmasinal tehtud ringkiri, LA eestlaste veebilehekülg ja palju teisi võrgulehti, mis varieeruvad väga. Vancouveris ilmub Läänekaare Postipoiss, Austraalias omakorda antakse Adelaide‘i Virgatsit välja kord kuus, Melbourne’i teateleht ilmub kord kolme kuu tagant, jne., jne.
(Järgneb)

Märkmed: