Järgneb mõnevõrra kohandatud ja täiendatud variant ettekandest ajalehes avaldamiseks, mida Jüri Estam esitas Kultuuripäevadel New Yorgi Eesti Majas k.a. 31. märtsil: Kunagiste pagulasajalehtede, nüüd siis välis-eesti ajalehtede hetkeseisust 2007. a algul.
„Pole midagi parata, kallid kaasmaalased. Pagulasajakirjandus, mis oli kunagi küllaltki uhke, kui arvestada meie arvulist tagasihoidlikkust, on kokku kuivanud ja närbumine jätkub. Paljud väljaanded on poe kinni pannud – näiteks ajalehed Teataja ja [/i]Välis-Eesti[/i] Stockholmis, naisteajakiri Triinu jmt . Lääneriikide raadiosaated, mis olid meie kodumaale suunatud, tuginesid suhteliselt suurtele ja tugevatele toimetustele, ja nendegi puhul võib rääkida pagulasettevõtmistest, vähemalt algaastatel, mis puutub toimetuste koosseisudesse. Ameerika Hääl, Rootsi Raadio ja Vabadusraadio-Raadio Vaba Euroopa – ka kõik need hääled on tummaks jäänud.
Väljaspool Eestit ilmuv eestikeelne kirjasõna on siiski visa hingega ega mõtle veel tegevuse lõpetamisele. Kui palju me teame eksiilis sündinud järelejäänud ajalehtede praegusest käekäigust?
Ega meil muud peale ajalehtede eriti ei ole, selles tähenduses, et välis-eesti televisiooni pole kunagi olnud, ja paikkondlikke raadiosaateid keegi meie hulgast tänapäeval vist enam ei tee. Küberruumiga on juba teine lugu. Esineb märke sellest, et rajatagused eestlased on jõudnud küberajastusse, aga selles valdkonnas jätkub diasporaa jaoks arenguruumi küllaga. Seega tiirleb käesolev materjal peamiselt paari-kolme küsimuse ümber. Palju kunagisi pagulasajalehti veel ilmub? Kas lugejaid on? Millised on lugejate olulisimad sotsioloogilised näitajad? Vastused nendele küsimustele ei süvenda just lootust tulevikku, aga see mida ma teada sain seda teemat uurides, ei ole ka täiesti paha.
Kust andmed pärinevad (töömeetodi kirjeldus)
Kontakteerusin kuue toimetusega ja küsisin põhilisi küsimusi. Mulle tuldi vastu, mu küsimustele vastati lahkelt. Saadud informatsiooni alusel sündis järgmine koondportree eestikeelsete ajalehtede hetkeseisust väljaspool kodumaad.
Väljaannete ilmumissagedus: kolm suuremat välis-eesti ajalehte ilmuvad korra nädalas. Need on Eesti Elu (Toronto), Vaba Eesti Sõna (New York) ja Eesti Päevaleht (Stockholm). Teistel on erinev ilmumistempo ja nad satuvad selle tõttu inimeste lugemislaudadele harvemini. Saksamaa eestlaste leht Eesti Rada (kõikidest pisim) ilmub näiteks kuus korda aastas.
Välismaal ilmuvate suuremate eestikeelsete üldteemaliste (kogukondlike) inverteeritud püramiid riikide järgi, vastavalt tellijate arvule, alates suurimast:
• Kanada
• Rootsi
• USA
• Austraalia
• Inglismaa
• Saksamaa
Toimetused: pagulaspäritolu toimetajaid on pidevalt vähemaks jäänud. Vaid Inglismaal, Austraalias, Rootsis on peatoimetaja endiselt sellest grupist, mis läks maapakku 1944. aastal. Rootsi Eesti Päevalehe puhul on näiteks Ülo Ignatsi näol tegemist maapaos sündinud inimesega. Enamasti on need isikud kas pensionil või pensionile jäämas. Noorimatest „pagulapstoimetajatest“ on üks 40ndates ja teine 50ndates eluaastates. Praktiliselt kõikides kunagistes pagulaslehtedes avaldatakse palju uudiseid ja materjale kodumaalt, seega tundub, et pärast Eesti taasiseseisvumist lakkasid diasporaa lehed olemast puhtal kujul pagulaskondade ajalehed.
Üldine trend on, et n.-ö. „uue laine“ eestlased hakkasid mõne aasta eest asendama endisi pagulaspäritolu toimetajaid. Just eriti viimaste aasta vältel on kõnesolevate ajalehtede toimetamine läinud arvestaval määral n.ö. uustulnukate kätte. Osal on varasem ajakirjanduslik kogemus, osadel mitte. See on nii praktiliselt kõikjal maailmas. Stockholmi Eesti Päevalehe juures on näiteks mitu naist, kes on tulnud Eestist uuemal ajal, ja kaks pagulaste järeltulijat Ülo Ignatsi ja Rein Liivi näol. Liiv juhib ajalehe talitust. Eestist uuemal ajal Rootsi elama asunud Eesti Päevalehe töötajatest (Katrin Käärik, Pille Rihvk ja Kristel Sarrik) on ainult üks täie kohaga. Kanadas ja USA-s ilmuvad nädalalehed suurelt osalt tänu sellele, et vastutuse on enese peale võtnud uuema aja väljarändajad – Torontos Elle Puusaag ja New Yorgis Kärt Ullman. Ka Austraalias on ajalehel Meie Kodu Eestist tulnud abiline. Saksamaa eestaste lehte Eesti Rada lausa toimetatakse osaliselt ja trükitakse Eestis.
Suuremate lehtede tellijate statistikat – a. 2007 algus:
• Eesti Elu (Toronto): 2500
• Eesti Päevaleht (Stockholm): aastal 2005 oli
• 2000, 2 aastaga langenud 1830 peale
• Vaba Eesti Sõna (New York): 1700
Väiksemate lehtede tellijate arvud:
Meie Kodu (Darlinghurst, Austraalia) 600, Eesti Hääl (London) 300, Eesti Rada (Saksamaa) ca 250.
Lugejaskonnad
Lugejaid on mõistagi rohkem kui tellijaid. Osa lehenumbritest saadetakse organisatsioonidele, raamatukogudele jt. ajalehtedele. Ühe toimetuse esindaja arvas, et neil olla 3-4 lugejat iga tellimuse kohta, aga on see realistlik? Päris alguses, kui pagulaspered olid suuremad ja lapsed valdasid eesti keelt, võis see nii olla. Realistlikum, minu arust, oleks ehk 1,7 lugejat tellimuse kohta, aga see on täiesti tunnetuslikult välja mõeldud arv, nii et seda ei maksa puhta kullana võtta.
(Järgneb)
Ülevaade eestikeelsete ajalehtede olukorrast
Järjejutt
TRENDING
