Reedel, 27. juunil avati Tallinna kesklinnas, Toompea jalamil, Kaarli kiriku ja Kaitseliidu vahel asuvale kitsale krundile püstitatud Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum. Tegemist on eraalgatusliku katsega jäädvustada, süstematiseerida ja dokumenteerida ning teha külastajatele kättesaadavaks Eestit räsinud totalitaarsete hirmuvalitsuste pärand. Ühtlasi kajastab muuseum ka vastupanuliikumist ja ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks.

Esinduslikku avatseremooniat juhtinud Riigikogu Isamaaliidu saadikurühma esimees ja Kistler-Ritso sihtasutuse Eesti juhatuse liige Tunne Kelam tõdes, et Okupatsioonide muuseumi idee sünd oli justnagu heade nähtamatute jõudude juhitud kokkusattumuste ahel, mis viis eri inimesed õigel hetkel ja õiges paigas kokku. Seattle’is elanud Vello Karuks, kes oli aastaid energiliselt Eesti asja ajanud, soovitas oma tuttavail, perekond Kistleritel Eestisse sõites külastada Riigikogu aseesimeest Tunne Kelamit. Walter Kistler on Shveitsi päritolu Seattle’i suurärimees, tema abikaasa Olga Kistler, neiupõlvenimega Ritso, pärineb Tallinnast, kust põgenes 24-aastasena 1944. aastal Läände. Kistleritel oli soov midagi Eesti heaks teha. Nende esimene mõte puudutas eesti noortele stipendiumide võimaldamist. Tunne Kelami kabinetis tekkis aga hoopis uudne idee. Mari-Ann ja Tunne Kelam olid hiljuti külastanud Bonnis Saksamaa sõjajärgse ajaloo muuseumi “Haus der Geschichte” – moodsat ja kaasaegse interaktiivse tehnikaga varustatud asutust, mis jättis sügava mulje. Tunniajalise vestluse käigus suutsid nad ka Kistlerite abielupaari veenda oma ammuse unistusega kaasa tulema. Stipendiume saab ka mujalt, kuid okupatsiooniaega kajastava muuseumi rajamine on eriline väljakutse – võib-olla sajandi võimalus, mis on määratud vaid ühele.
Tunne Kelami sõnul tekkis tal see hingemattev mõte Kistleritega kokkusaamise käigus. Ehkki ta ei julgenud loota positiivset lahendust, arvas ta, et proovida tasub. “Olime rabatud ja ei julgenud ikka veel hästi uskuda, kui Olga ja Walter Kistler juba esimese vestluse lõpus avaldasid oma põhimõttelist valmisolekut muuseumi ehitamiseks”, meenutab Mari-Ann Kelam.
Järgnes organisatsiooniline arengujärk. 1998 moodustati Kistler-Ritso sihtasutus, mille nõukogu Seattle’is juhatab Olga Kistler-Ritso. Selle kandvaks liikmeks oli käesoleva aasta kevadel meie hulgast lahkunud Vello Karuks, kes pidas sidet eri osapoolte vahel, aitas ületada kahtlusi ning vältida algse idee laialivalgumist. Esialgseks annatajate pakutud summaks oli 1 miljon USD, mille eest pidi toimuma muuseumi projekteerimine ja ehitamine. Eestis moodustati Okupatsioonide muuseumi sihtasutuse juhatus, mida on vedanud Heiki Ahonen, endine süümevang, Hirvepargi 1987.a. meeleavalduse algatajaid ning raadio “Vaba Euroopa” eestikeelsete saadete toimetuse juhataja. Juhatusse kuuluvad endised vabadusvõitlejad Lagle Parek ja Arvo Pesti, Tunne Kelam ja ärimees Toomas Kutsar.
Enim aega ning närvikulu nõudnud probleemiks kujunes muuseumi asukoha leidmine. Loobuti mõttest hakata selleks kohandama mõnda vana hoonet ning orienteeruti uuele, moodsa kujundusega ehitisele, mis oleks mitte ainult muuseum, vaid ka uurimiskeskus. Sel ajal kui Tallinna linnavalitsuses asjad venisid, alustati eksponaatide ning mälestuste kogumist. Praeguseks hetkeks on tehtud videointervjuud mitme saja tunnistajaga, valminud on 7 dokumentaalfilmi, muuseum on kogunud arvestatava raamatu- ja dokumentide kogu, välja on antud raamat Eesti kompartei struktuuri kohta ja 4 abimaterjali, on osaletud mitmel näitusel ja konverentsil. Eesmärgiks on lülituda samalaadsete, kommunistliku ja natsistliku diktatuuri ajastut kajastavate muusemide koostöövõrku. Ajaloolis-teaduslikku tegevust on juhendanud ajaloodoktor Enn Tarvel, tuntud ajaloolase Peeter Tarveli vennapoeg.
Lõpuks jõuti põhimõttelisele lahendusele püstitada muuseumi hoone Kaitseliidu maa-alale Toompeale viiva tee alguses. Siiski venisid hoonestusõiguse ja ehitusloa saamise protseduurid ning Kaitseliiduga kokkuleppe saavutamine kauem kui eeldati. Nurgakivi saadi pühitseda 22. oktoober 2002, ehitamist alustati läinud aasta oktoobris. Sellele eelnes Arhitektide Liidu korraldatud muuseumi hoone projekti konkurss, millest osavõtt oli erakordselt rohkearvuline. Võitjaiks tulid arhitektid Indrek Peil ja Siiri Vallner. Ehitustöid teostas kogenud firma FKSM. Töödejuht Tarmo Sikk oli edukalt püstitanud uue Pirita kloostri rajatise. Sel talvel tuli aga töid teha tõelistes Põhja-Siberi tingimustes, kohati 30-kraadises pakases. Ometi kerkis sügisesest suurest august suve alguseks kuue kuuga moodne muuseumihoone.
Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseumi pühitsemisest võttis osa mitusada inimest. Muuseumi tervitasid peaminister Juhan Parts, endine president ja muuseumi ehitamise patroon Lennart Meri, Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Inimõiguste instituudi direktor Aadu Oll, USA suursaadik Joseph De Thomas jt. Avatseremoonial osalesid kultuuri- ja justiitsminister, diplomaadid, Riigikogu liikmed ja Memento ning poliitvangide organisatsioonide esindajad. Vabariigi president Arnold Rüütel, kes viibis Prantsusmaal riigivisiidil, saatis avamiseks kirjaliku tervituse. President tänas eriti doktor Olga Kistler-Ritsot Eesti jaoks olulise ja ainulaadse muuseumi rajamise eest, mis ei luba unustusse vajuda meie rahva vastu toimepandud kuritegudel ja vägivallal. “Just lähimineviku uurimine annab vastuse küsimusele, kuidas suutis rahvas, kellele tõid okupatsioonid kaasa tohutuid kannatusi ja kaotusi, säilitada oma identiteedi ja võime määrata oma tulevik”, leiab vabariigi president.
Muuseumi õnnistas preester Vello Salo. Sümboolse okastraadi lõikasid eriliste tangidega läbi Olga Kistler-Ritso ja peaminister Juhan Parts. Viimane esitas mõtte, et okupatsioonide muuseum on tähtis mitte ainult lähimineviku kajastamisel, vaid kujutab endast kaalukat kivi Eesti riigi vabaduse ja iseseisvuse müüris.
Tunne Kelam lõpetas oma sõnavõtu mõttega, et okupatsioonide muuseumist paarisaja meetri kaugusel asuvas Hirvepargis nõudsid rahvuslik-demokraatlikud jõud 1987. aastal esimese sammuna täit tõde Eesti saatuse kohta. Kui tõde Eesti okupeerimise ja Molotov-Ribbentropi pakti kohta selgines, täitus ka tuntud ütlus – tõde teeb meid vabaks. Meie kättevõidetud vabadus saab olla kindel ainult siis, kui nii meil, meie lastel ja lapselastel kui ka väliskülalistel on võimalus seda tõde okupatsioonide muuseumi kaudu lõpuni välja selgitada ja teadvustada. Selleks on hea poliitilise raamistiku loonud Riigikogu avaldus okupatsioonirezhiimide kohta, mis võeti vastu möödunud aasta 18. juunil, tõdes Kelam.
Lähimineviku okupatsioonide muuseum avatakse külastajaile 1. juulist. Väljapanekute ettevalmistamine ja viimistlemine jätkub.

Märkmed: