Meie eelmises lehes oli juttu Eesti Lähimineviku Okupatsioonide Muuseumi avamisest Tallinnas. Lisame siia ülevaate muuseumi rajamise tekkimise ideest, selle arenguloost ning täiendavat infot avamisest kohalviibinu silmade läbi.
Reedel, 27. juunil avati Tallinna kesklinnas Eesti Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseum. Tegemist on eraalgatusliku katsega jäädvustada, süstematiseerida ja dokumenteerida ning teha külastajatele kättesaadavaks Eestit räsinud totalitaarsete hirmuvalitsuste pärand. Ühtlasi kajastab muuseum ka vastupanuliikumist ja ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks.
Esinduslikku avatseremooniat juhtinud Riigikogu Isamaaliidu saadikurühma esimees ja Kistler-Ritso sihtasutuse Eesti juhatuse liige Tunne Kelam tõdes, et Okupatsioonide muuseumi idee sünd oli justnagu heade nähtamatute jõudude juhitud kokkusattumuste ahel, mis viis erinevad inimesed õigel hetkel ja õiges
paigas kokku. Seattle'is elanud Vello Karuks, kes oli aastaid energiliselt Eesti asja ajanud, soovitas oma tuttavail, perek. Kistleritel Eestisse sõites külastada Riigikogu aseesimeest Tunne Kelamit. Walter Kistler on Shveitsi päritolu Seattle'i suurärimees, tema abikaasa Olga Kistler, neiupõlvenimega Ritso põgenes Tallinnast 24 aastasena 1944 Läände. Kistleritel oli soov midagi Eesti heaks teha. Nende esialgne mõte oli võimaldada eesti noortele stipendiumeid. Tunne Kelami kabinetis tekkis aga hoopis uudne idee. Mari-Ann ja Tunne Kelam olid hiljuti külastanud Bonnis Saksamaa sõjajärgse ajaloo muuseumi „Haus der Geschichte“, moodsat ja kaasaegse interaktiivse tehnikaga varustatud asutust, mis jättis sügava mulje. Tunniajalise vestluse käigus suutsid nad ka Kistlerite abielupaari veenda oma ammuse unistusega kaasa tulema.
Okupatsiooniaega kajastava muuseumi rajamine on eriline väljakutse — võib-olla ise sajandi võimalus. Tunne Kelami sõnul tekkis tal see mõte Kistleritega kokkusaamise käigus. „Olime rabatud ja ei julgenud ikka veel hästi uskuda, kui Olga ja Walter Kistler juba esimese vestluse lõpus avaldasid oma põhimõttelist valmisolekut muuseumi ehitamiseks,“ meenutab Mari-Ann Kelam.
Järgnes organisatsiooniline arengujärk. 1998 moodustati Kistler-Ritso sihtasutus, mille nõukogu Seattle'is juhatab dr. Olga Kistler-Ritso. Selle
kandvaks liikmeks oli k.a. kevadel meie hulgast lahkunud Vello Karuks, kes pidas sidet osapoolte vahel, aitas ületada kahtlusi ning vältida algse idee laialivalgumist. Esmalt pakkusid annetajad 1 miljon USD, mille eest pidi toimuma muuseumi projekteerimine ja ehitamine. Eestis moodustati Okupatsioonide muuseumi sihtasutuse juhatus, mille eesotsas on Heiki Ahonen, endine süümevang, Hirvepargi 1987.a. meeleavalduse üks algatajaid ning raadio „Vaba Euroopa“ eestikeelsete saadete toimetuse juhataja. Juhatusse kuuluvad endised vabadusvõitlejad Lagle Parek ja Arvo Pesti, Tunne Kelam ja ärimees Toomas Kutsar.
Aega ning närvikulu nõudvaks kujunes muuseumi asukoha leidmine. Loobuti mõttest hakata selleks kohandama mõnda vana hoonet ning orienteeruti uuele, moodsa kujundusega ehitisele, mis oleks mitte ainult muuseum, vaid ka uurimiskeskus. Sel ajal, kui Tallinna linnavalitsuses asjad venisid, alustati eksponaatide ning mälestuste kogumist. Praeguseks hetkeks on tehtud videointervjuud mitmesaja tunnistajaga, valminud on 7 dokumentaalfilmi, muuseum on kogunud arvestatava raamatu- ja dokumentide kogu jne.
Eesmärgiks on lülituda samalaadsete, kommunistliku ja natsistliku diktatuuri ajastut kajastavate muusemide koostöövõrku. Ajaloolis-teaduslikku tegevust on juhendanud ajaloodoktor Enn Tarvel.
Lõpuks otsustati püstitada muuseumihoone Kaitseliidu maa-alale Toompeale viiva tee alguses. Pärast mitmeid viivitusi pühitseti hoone nurgakivi 22. oktoobril 2002. Ehitusele eelnes Arhitektide Liidu korraldatud muuseumihoone projekti konkurss. Võitjaiks tulid arhitektid Indrek Peil ja Siiri Vallner. Ehitustöid teostas kogenud firma FKSM. Sel talvel tuli töid teha tõelistes Põhja-Siberi tingimustes, kohati 30-kraadises pakases. Ometi kerkis sügisesest suurest august suve alguseks kuue kuuga moodne muuseumihoone. Lähiajaloo Okupatsioonide Muuseumi pühitsemisest võttis osa mitusada inimest. Muuseumi tervitasid peaminister Juhan Parts, endine president ja muuseumi ehitamise patroon Lennart Meri, Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Inimõiguste instituudi direktor Aadu Oll, USA suursaadik Joseph De Thomas jt. Avatseremoonial osalesid ministrid, diplomaadid, Riigikogu liikmed ja Memento ning poliitvangide organisatsioonide esindajad. Peeti kõnesid.
Muuseumi õnnistas preester Vello Salo. Sümboolse okastraadi lõikasid eriliste tangidega läbi Olga Kistler-Ritso ja peaminister Juhan Parts. Tunne Kelam lõpetas oma sõnavõtu mõttega, et okupatsioonide muuseumist paarisaja meetri kaugusel asuvas Hirvepargis nõudsid rahvuslik-demokraatlikud jõud 1987. a. esimese sammuna täit tõde Eesti saatuse kohta. Kui tõde Eesti okupeerimise ja Molotov-Ribbentropi pakti kohta selgines, täitus ka tuntud ütlus: tõde teeb meid vabaks. Meie kättevõidetud vabadus saab olla kindel ainult siis, kui nii meil, meie lastel ja lapselastel kui ka väliskülalistel on võimalus seda tõde okupatsioonide muuseumi kaudu lõpuni välja selgitada ja teadvustada.
Selleks on hea poliitilise raamistiku loonud Riigikogu avaldus okupatsioonirezhiimide kohta, mis võeti vastu 18. juunil 2002, tõdes Kelam.
Lähimineviku okupatsioonide muuseum avati külastajaile 1. juulil.
Väljapanekute ettevalmistamine ja viimistlemine jätkub.
Ülevaade Okupatsioonide muuseumi avamisest Tallinnas
Eestlased Eestis | 15 Jul 2003 | Margus TsahknaEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
