Soovid alma materi kasvandikult Tartu Ülikooli rektorile
prof. Peeter Järvelaid

Tartu ülikooli kasvandik Jaan Kross (1920-2007) kinkis meile imeilusa luuletuse „Maailma avastamine“, mis võiks olla ühe alma materi rektorile ilusaks teejuhiks. Luuletus algab motoga, et suur maadeavastaja Kolumbus oli kangru poeg, Genua linnast pärit.

Iga rektor peab teadma, et tema tegevusel on kindlasti meie kultuuris suur mõju. Isegi, kui ta sureb teadmises, et avastanud oma Indiasse viiva meretee, võib ta olla avastanud tegelikult meretee oma Ameerikasse. Aga rektor peab endale alati aru andma, et tal endal ei pruugigi selleks maadeavastuseks enam aega jääda ja tegelikult on tema ülesandeks aidata ehitada seda laevastikku, mille juhtimise võib kord üle võtta mõni uus Kolumbus. Seega, raskeim töö iga rektori jaoks on oma õpilastes ära tunda see uus kangru poeg, kellel silmis särab just see õige kustumatu avastamistuluke. See kangru poeg ei pruugi istuda loengupingis, sest nagu ajaloost teame, on paljud tulevased kolumbused jäänud leidmata seetõttu, et nad ei istunud otsingute ajal korralikult loenguruumis. Teame oma ajaloost seetõttu enam nendest alma mater[/i]i kasvandikest, kes vaatamata nooruslikele viguritele leidsid endas siiski ühel hetkel tahte hakata pingutama maailma avastamise töös, olgu nende nimi siis Baer või Ostwald....

Kui kaupmehe pojana sündinud Johann Skytte unistas 17. saj, et võiks saabuda aeg, et ka maameeste pojad võiksid alma materist maailma kohta teadmisi koguda, siis 21. saj oleme jõudnud pea samasse punkti tagasi, sest maailm otsib andekaid ja rumal oleks meie enda ümber andekad leidmata jätta. Maailma saab avastada vaid teadmisega, mida Jaan Kross sõnastas järgmiselt: kõik inimesed on sündinud Genuas. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.

Kuigi Emajõe kallastelt meri ei paista, peab ülikooli rektor seda merd, mille silmapiiri taga on avastamistväärt maailm, nägema pidevalt vaimusilmas oma sammude seadmisel. Seda kohustavad alma materi kasvandikud ja alma materi ajalugu. Vaid siis soosib saatus ülikooli, kui seda juhitakse austusest ka eelkäijate suhtes. Teaduses ja kangru tööl pole selles osas vahet, sest siingi kehtib põhimõte – „Kõikide isad on kummargil kangaspuude kohal, kudumas kangast lastele jätkata....“

Selleks, et meie lapsed ja lapselapsed kooksid seda kangast edasi, ei tohi mõttetult lõimida sellesse kangasse valet ja kurjust. Igal inimlikul nõrkusehetkel tasub endale meenutada, et kurjuselõimed jäävad kangasse alles siiski, kui meid enam ei ole oma kaaslaste hulgas. Samas tuleb nooremal põlvkonnal lasta kanga kudumise juurde asumise eel nautida rõõme, mis seotud kasvamisega. Neile tuleb anda ka võimalus piiluda silmapiiri ja arendada fantaasiat tasemele, mis annaks neile jaksu nendeks tüütuteks kangakudumise aastateks, kui tuleb teha seda kohustuslikku tööd, mida iga rektor ametisse astumise järel peab hakkama tegema. Samas, asudes kangaspuude taha, ei tohi olla enam kade muretule noorusele, kes naudib noorena olemist. Jaan Kross on seda kasvava põlvkonna käitumist pannud kirja järgmiselt:
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha


Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks


Alma materi rektor peab olema tolerantne, ja loobuma „kõigi loodusteaduste jaoks tehtud mallide alla teiste erialade murdmisest.“ Oluline on klassiku sõnadega see, et „...kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma teele....“. Akadeemilises maailmas pole maailma avastamise seisukohalt oluline, millega täpselt maailma avastama asutakse, kas:

karavellidega/galeoonidega/galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-plaanidega
allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega
TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega

Oluline on see, kuhu nende vahenditega maailma avastama läinud kord jõuavad; see et vabad ja rõõmsameelsed hinged „avastavad kord uue maailma“.....Maailma avastamine on inimlapsele keeruline töö ja oleks rumal ning isegi kuritegelik, kui keegi oma võimu kasutades ette kirjutab, kuidas maailma, mis vaataja jaoks pidevalt silmapiiri taga, avastada. Seetõttu:
Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma...

Oskus tolereerida teiste avastusi, kuigi nad ei paista ehk Sinu meetodil tehtud olevat, on suur rikkus mitte ainult akadeemilises maailmas. Akadeemilises maailmas räägitakse sageli, et maailma heade ülikoolide saladus peitub tegelikult selles, et seal osatakse teha alma materi arenguks häid erandeid ja õnnetud ning viletsad ülikoolid on seal, kus tehakse erandeid kas valel ajal või valede isikute suhtes. Teaduses on olemas nn Kolumbuse õnn, kui eksitakse küll teelt, kuid jõutakse kuhugi, mis järgneva ajaloo jaoks ehk sama oluline või olulisemgi kui esialgne reisisiht.
Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Ülikooli rektori ülesandeks peaks olema püüe saata merele needki mugandunud erialakolleegid, kes teadusstatistikaga manipuleerides täna ärplevad kohalikus kõrtsis, kui suured meresõitjad nad maailmameredel on. Igal ajal on sadamakõrtsides konutanud mandunud tüüpe, kelle põhitegevuseks jäänudki ärplemine. Ärplevad kõrtsiadmiralid ei vii maailma edasi, kuid lihtsad akadeemilised lodjamehed viivad oma tööga ikkagi veidigi maailma seletust edasi, sest kui:kõik asuvad teele/ja kõik jõuavad mingil määral pärale/Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga/ kudumas kangast lastele jätkata...ja me tunnistame, et: ....kõik inimesed on sündinud/sinise mere ääres/JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS....., siis vaid nii on meie rahval haritud rahvana lootust tulevikuks. Nii lihtne ja nii keeruline on rahvusülikooli juhi ülesanne, mida tuleb teha kangruna iga päev, lisades süstikuga ridasid kangasse....

Märkmed: