Jüri Treier
21. aprillil pühitses Üliõpilasselts Liivika oma 100. juubelit.
Liivika on rahvusliku orientatsiooniga seltskondlik ja kasvatuslik meesüliõpilaste organisatsioon, mille lipukirjaks on “Ex solo ad solem soli patriae” (maamullast päikeseni ainsa isamaale). Aktiivsed Liivika vilistlaskogude koondised, kuhu kuuluvad kõik ülikooli lõpetanud seltsi liikmed, asuvad tänapäeval Tallinnas (koos Tartu ühendusega) ja Torontos.
Seltsi sünnipäevaks loeme 21. aprilli 1909, mil Riias asutati Riia Eesti Üliõpilaste Selts (REÜS). REÜSi liikmed pöördusid tagasi kodumaale ja peale sõja lõppu registreerisid 21. veebruaril 1921 Tartus õppivad seltsi liikmed uue nime — Liivika. Seltsi erijoonteks kujunesid kohusetunde kasvatamine, loobumine alkoholist seltsi ruumides, referaatkohustus igale liikmele, enesetäiendamise võimalus ja demokraatlik ilmavaade. Populaarsed olid sport, male, muusika ja laul, referaadid, vaidlusõhtud, külalisõhtud, tähtpäevade peod ja suvepäevad. Seltsi meeskonnad tulid mitmel aastal korvpalli ja võrkpalli meistriteks ja osalesid edukalt mitmetel spordialadel. Male suurmeister Paul Keres oli Liivika liige. Akadeemilise töö auhinnavõistluses saavutasid liiviklased sellel ajavahemikul 35 auhinda. 1940.a. koondise nimestik koosnes 332-st liikmest, nendest 171 vilistlased ja 161 tudengid. Liivika suleti ametlikult punase rezhiimi poolt 1940.a. juuni lõpul, aga mitteametlik aktiivsus jätkus.
Punaste poolt arreteerimiste, küüditamiste ja mobilisatsioonide lained hõrendasid liiviklaste ridu. Sakslased ei tõstnud Liivika ametliku tegevuse keeldu, aga nõrgem järelvalve lubas intensiivsemat tegevust. Sadakond liiviklast lahkusid kodumaalt 1944.a., mitmed Rootsi, aga suurem osa Saksamaale. Pealesõja-aegsete andmete koostamisel arvestati 53 liiviklast Saksamaal, 38 Rootsis, 83 Eestis ja elus ja 150, kelle kohta puudusid andmed, kes olid tapetud, rindel langenud, surnud või arreteerimises, mobilisatsioonis ja küüditamises kadunud.
Liiviklased hakkasid peale sõja lõppu omavahelisi kontakte otsima ja organiseerima, nii Rootsis kui ka Saksamaal. 1950. aastate alguses leidis aga suurem osa liiviklasi omale asupaiga Kanadas, USAs ja Austraalias. Rootsi koondis kaotas umbes kolmandiku liikmeskonnast. ÜS Liivika Austraalia koondis on nüüd ajalukku vajunud. Pikaajaliselt aktiivsemad olid USA ja Kanada Liivika koondised ja 1995.a. ühendatud Põhja-Ameerika koondise tegevus jätkub tänapäevani. Peeti koosolekuid, suvepäevi, osaleti rahvuslikel üritustel, demonstreeriti Eesti vabaduse eest ja valgustati kohalikku meediat, valitsust ja ühiskonda Eesti olukorrast. Juba 1950.a. ilmus Elmar Järvesoo sulest esimene ringkiri, mis moodustas liiviklastele tähtsa sideme. Kogu Liivikat haarav ringkiri sai tugeva alguse 1968.a., kui Otto Treieri algatusel hakkasid ilmuma Liivika Uudised. Karl Ollino Kanadas oli peatoimetaja aastatel 1969—79 ja alates 1979. aastast oli selle peatoimetajaks Leonid Koobas.
2009.a. alul oli koondise nimekirjas 27 liiget. Suureks inspiratsiooniks koosviibimistel on aktiivne ja energiline liige Albert Irs, kes pühitses oma 100. sünnipäeva möödunud aastal. Seltsi teine 100-aastane liige Andres Põllusaar jõudis sama auväärse vanuseni Los Angeles’is 23. veebruaril 2009.
ÜS Liivika taaselustamisest Eestis algas tihe ühendus nii Tartuga kui ka Tallinnaga. Pr. Aino Järvesoo finantseeris suurejooneliselt Tartus maja Liivika koduks ja Põhja-Ameerika koondis toetas maja sisustamise kulude katmist. Suurema annetuse tegi pr. Erna Ülavere Tartu seltsi üliõpilaste toetuseks Jaanus ja Erna Ülavere nimelise stipendiumiga.
Rasketel okupatsiooniaastatel lõtvusid liiviklaste sidemed kodumaal, aga tasapisi hakkas olukord muutuma. Seltsi ametlikku taastamist alustati Tallinna Polütehnilise Instituudi juures ja selts registreeriti 13. märtsil 1990. 1991.a. juunis kinnitas Tartu Ülikooli õppenõukogu ÜS Liivika põhikirja.
Seltsi kodu Tartus on K. E. von Baeri tänaval. ÜS Liivikasse kuuluvad 18 tegevliiget, 5 noorliiget ja 4 välisliiget. Suuremaks erinevuseks ennesõja-aegsete liikmete erialadest on tänapäevaste liikmete tehnika-alane ja teaduslik õppesuund. Seltsi 27 liikmest on 20 valinud oma erialaks matemaatika, füüsika, arstiteaduse, arhitektuuri, keemia või geograafia. Jätkub Liivika tähelepanu isiklikule arenemisele, vastutustundele, seltskondlikule elule ja tervislikule eluviisile. Tallinna Liiviklased kogunevad igal neljapäeval oma klubiõhtule Akadeemilise Raamatukogu kohvikusse. Praegu on Tallinna vilistlaskogus 58 liiget. Alates 1991.a. novembrist annab ÜS Liivika vilistlaskogu Tallinnas välja Liivika Sõnumeid. ÜS Liivika 85. aastpäeva tähistamiseks anti välja Liivika Album 1994, 90. aastapäeva tähistamiseks Liivika Album 1999 ja 2003.a. ilmus „Üliõpilasselts Liivika Liiikmeskond, 1909 – 2003.” Kirjastustegevuse hingeks oli auvilistlane Heino Joosti ja toimetajaks auvilistlane Karl Tamjärv.
Kogu informatsioon selles artiklis on koondatud mitmetest ÜS Liivika väljaannetest – Liivika Uudistest, Liivika Sõnumitest, raamatutest, veebilehelt, aastaraamatutest ja kirjavahetustest. Tallinna vilistlaskogu praegune tegevus on kirjeldatud 2009. aasta 2. veebruari kirjas Pear Tangilt.
Üliõpilasselts Liivika 100-aastane
Eestlased Kanadas | 24 Apr 2009 | Eesti Elu
Eestlased Kanadas
TRENDING
