Olev Remsu

ÜLLATUS: VAIM POLE VEEL (?) VARDAS
Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti, ja punuma! Nõnda kõlab loomeilma karm deviis.
Kaur Kender oskab üllatada. Tema viimane üllatamine on plussmärgiga, ja see on pillide kotti panemine.
Praeguse üllatusteseeria esimene pauk oli aga Sirbi toimetuse jõuline ülevõtmine. See tuli otsekui luuavarrest, ent päris ennekuulmatu sihuke anastus siiski polnud. Nõukogude ajal sündis neid meist ida pool nii mõnigi kord. Moskvas oli tihtilugu kuulda, et mõni väljaanne sai üleöö täiesti uue toimetuse. Vanad tegijad venisid kuskil keskhommiku paiku või hiljemgi rahumeeli tööle, ent neil polnud kuhugi istuda, nende laudade taha olid end seadnud kenderid. Paralleelid jätkuvad. Oma meeskonnaga toimetuse hõivanud uue peatoimetaja kohta oli siis kuulda, et mehike on mõne keskkomitee aparatšiku või koguni poliitbüroo liikme armuosaline, mis tähendas ikka tallalakkumist. Meiegi Sirbi-mürgli puhul leidus päris-Kenderi seljataga seisjate seas asjamehi, kes sovetlikul kombel aina valetasid ja valetasid.
Siin paralleelid lõppevad.
See, et, kultuuriminister Rein Lang tagasi astub, et tema valetamine saab paljastatud ning kultuurileht seks korraks vist päästetakse, on juba meie päevade Eesti-teod. Jumal tänatud, kakskümmend aastat demokraatiat pole olnud hane selga vesi, kodanikuühiskond natuke toimib. Ometi tundub, et mõned niiditõmbajad on riukalikult varjul ja neid ei õnnestugi valge ette tuua. Kavalad ja kogenud teised, nagu aparatšikud ikka.
Mind üllatab eriti kogu selle komejandi üks sisemine vastuoksus, mis on vist kajastustelaviinis kahe silma vahele jäänud.
Kender on ennast ikka reklaaminud kui radikaalparempoolset. Kultuuriinimesele see üldiselt ei sobi, aga erandeid ikka leidub. Kultuur tähendab osavõtlikkust ja empaatiavõimet, ent Kender tundukse olevat lausa sotsiaaldarvinist, kelle meelest liikide vaheline üksteise äraõgimine kehtib inimühiskonnaski. Eks nägime seda ka toimunus. Ja isegi mitte ainult liikide vahelist, vaid koguni kannibalistlikku, liigisisest õgimist! Alla neelati toimetajad Doris Kareva, Marek Strandberg, Tarmo Teder ja Veronika Valk, toidumolli juurde murdsid end teised. Struggle for life. Ent... Parempoolsed õhkavad õhukese riigi järele. Pole vaja elada maksumaksja kulul, tule ise toime või lenda üle parda! Pole vaja ülalpeetavat kultuuri! Kummati nägime meie, kuidas nooliti suutäit riigipirukast.
Pähe tuleb siiski Kenderit vabandab mõte, et vahest ta siiski ei reetnud oma maailmavaatelist ultraliberaalsust, ta püüdis olla vaid terroristist enestapja, kes tuli, pommivöö ümber kere, maksumaksja kulul parasiteeruvat laevukest õhku laskma? Ja kultuuriajakirjanduse flotilli torpedeerimist püüti alustada lipulaevast Sirp, seejärel oleksid uputatud Looming, Keel ja Kirjandus TMK, Õpetajate Leht jt. Ei mingit riigikultuuri! Näe, soomlastel, kuigi need on jubetud sotsiaaldemokraadid, ei ole kultuurilehte, sellised eksisteerivad vaid postsovetlikes maades! Joondugem õige kapitalismi järgi!
Ma olen varemgi tähele pannud, et inimesed, kel napib haridust ja haritust, püüavad seda korvata kas ülespuhutud radikaalsusega või pugemisega või mõlemaga korraga. Tundub, et antud juhul on tegemist viimase variandiga. Radikaalne oldi ühes suunas, kastaneid toodi tulest väljas teises suunas.
Vähemalt ühes asjas oli minister Langil õigus – jah, vabas ühiskonnas võtavad loomeliitude loomerolli endale loomerühmitused, loomeliidud ise muutuvad ametiühinguteks. Nii et mõneti on sündinud komejandis ajastutellimustki, kuna kõik rühmitused vajavad loomulikult ka pääsu avalikkuse ette. Ainult kas see peaks toimuma riigi initsiatiivil? Kas minister peaks siis otsustama, kelle looming on parem? Ei, see protsess peaks kulgema iseeneslikult, loomulikult ning hea oleks, et rahulikult. Mitte nii nagu Talvepalee vallutamine Sergei Eisensteini filmis ja meieaegsetes kooliõpikutes. (Tegelikkuses oli see hoopis teisiti.) Aga just seda matkiti, olgu alateadlikult või mitte.
Üks kogu komejandi avalikkuse ette asetatud juhtfiguure, Sihtasutuse Kultuurileht nõukogu esimees Urmas Klaas kuulutab – kahju, et Kendril õnnestus oma visiooni vaid ühes lehenumbris realiseerida. Mul on tunne, et see esimees pole lugenud kas eelmise nädala, ainukese Kenderi peatoimetatud Sirpi või pole ta lugenud ühtki varasemat lehte, mis tulid välja pikkade aastakümnete jooksul. Erineb Kenderi Sirp ju eelmistest ainult tema enda kirjutatud loo poolest, kõik muu on Sirp nagu Sirp ikka.
Kenderi enda nn juhtkiri oli ka ainuke, mis keskmise taseme ületas. Kirjutada mees oskab, seda annet tal jätkub. Lugi oli tõesti hoogne, löövalt sõnastatud, väljendusrikas, südamega tehtud, just niisugune nagu esseistlik tekst peab olema. Ainult et... nartsissistlik ja teemast mööda. Mis asja ma pean lugema tema abieludest, kui ma tahan teada, milline tuleb leht, kus ma ise olen kümme (viis pluss viis) aastat töötanud? Selmet nahutab Kender end märtrimoodi, jääb mulje et (vabandust!),tegemist on suurushullustusega. Pahupidi suurushullustusega, samuti hälbega.
Vahest oligi kogu aktsiooni varjatud ning endalegi tajumatuks eesmärgiks tõmbuda tähelepanu keskmesse? Miks muidu räägitakse nii palju turundusest? Turundati, seda tehti, ainult et ei turundatud lehte, vaid ennast. Ehk andis Kender kümnekonna tormilise päeva jooksul rohkem intervjuusid kui Jaan Kross elu ajal kokku? Usun, et suurusjärk kipub sinnapoole. Igatahes andis ta neid rohkem kui Hando Runnel oma juubeli puhul.
Muide, meie rahvuspoeedi 75.aastaseks saamine jäi Sirbil märkamata, küll aga tähistas seda sümpaatselt siinne, kollakaks peetav väljaanne.
Runnelist kirjutamise asemel arvustas Kender-Sirp üht ilmumata luulekogu, milles mina, olgu öeldud ei näe erilist katastroofi. On ju tänasel e-ajal ilmumise ja mitteilmumise piir hajus. Kuid eriti kistud tundusid selle juures proklameeringud teksti pühadusest, mis tehti koguni tagasiastumise põhjenduseks. Õõnsad sõnad! Teksti kummardatakse, aga teksti loojatele antakse jalaga. Pealegi on Kenderi kui nähtuse puhul alati olnud rohkem tegemist inimese kui tema enda loodud tekstiga.
Kunagi luuletas Betti Alver:
Kuid sõber, tea: nüüd vaim on vardas ja väntab härg.
Jah, härg püüab küll vänta keerutada, kuid kõik, mis Sirbi-skandaali ümber toimus, näitab, et vaim pole (veel?) päris vardas. Üllatus-üllatus, ja sedapuhku meeldiv - kultuuri tanksaabastega mahatallamine pandi vähemalt seks korraks seisma, tärkav kodanikuühiskond toimib nii ajakirjanduses kui teatris.
Olev Remsu

Märkmed: