Kuidas iseloomustada eelmisel nädalavahetusel toimunud Euroopa Parlamendi valimisi? Ajakirjanike ja poliitiliste vaatlejate arvates demonstreerisid need eeskätt eurooplaste apaatsust. Torkas silma erakordselt madal valimisaktiivsus, mida võib pigem nimetada passiivsuseks, samuti ka mitmete valitsusparteide lüüasaamine ja euroskeptikute ootamatult suur mõjulepääsemine. See oleks esimene üllatus.

Euroopa Komisjon on juba kritiseerinud madalat valimisaktiivsust eriti Euroopa Liidu (EL) uutes liikmesmaades, nimetades seda tõsiseks probleemiks. See on küllaltki kummaline, pigem võinuks ju arvata, et uute liikmesriikide kodanikud tõttavad õhinal europarlamenti valima.

ELi riikide kodanike keskmine osalusprotsent (45,3%) oli madalaim näitaja alates otseste eurovalimiste algusest 1979. aastal.

Eriti hull oli lugu Eestis, kus valimas käis kõigest 233.450 inimest ehk 26,7% 874.402-st Eesti kodanikust. Selle tulemusega edestati vaid Slovakkiat. Eelprognooside kohaselt pakuti valimisaktiivsuseks 34-41%. Eestlaste erakordne valimisloidus peaks juhtajakirjanike meelest pakkuma tõsist mõtlemisainet nii riigijuhtidele kui ka opositsioonile. Eesti esimeste eurovalimiste kesine osalusprotsent on ju kindel trump nende käes, kes kohe ajaloo järgmistel käänakutel eurovankri pealt maha hüpata kavatsevad.

Opositsioon püüab muidugi näidata rekordmadalat valimisosalust rahva umbusaldusena või koguni valijate protestina valitsuse poliitika vastu.

Olukorras, kus hääletamas käis vaid iga neljas eestlane ja saadikud pääsesid Euroopa Parlamenti vaid mõne tuhande valija toel, ei saa hääletusest siiski ka kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Pigem sarnaneb see mõne arvamusuuringuga, kus soovitakse teada saada rahva suhtumist konkreetsesse isikusse või institutsiooni.


Valimistulemused Eestis

Kümme populaarsemat kandidaati:

Toomas Hendrik Ilves (Sotsiaaldemokraatlik Erakond - SDE) – 76.128 häält; Siiri Oviir (Keskerakond - K) – 16.636; Tunne Kelam (Isamaaliit - I) – 12.610; Toomas Savi (Reformierakond - RE) – 11.197; Vilja Savisaar (K) – 9920; Janno Reiljan (Rahvaliit -R) – 8060; Georgi Bõstrov (üksik) - 6183; Mart Laar (I) – 5888; Marek Strandberg (üksik) - 5366 ja Marianne Mikko (SDE) – 5261 häält. Lugejal on ehk ka huvitav teada, et üksikkandidaat kindral Aleksander Einseln kogus 2745, isamaaliitlasest tippsportlane Erki Nool 3045 ja endine tippmodell Carmen Kass 2315 häält.
Erakondade tulemused: SDE – 36,8 % ja 3 kohta; K – 17,5 % ja 1 koht; RE – 12,2 % ja 1 koht; I – 10,5 % ja 1 koht.

Euroopa Parlamenti osutusid valituks: SDE-st: Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko ja Ivari Padar; Reformierakonnast Toomas Savi; Isamaaliidust Tunne-Väldo Kelam ja Keskerakonnast Siiri Oviir. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Ivari Padari asemel läheb europarlamenti Andres Tarand. Padar loobus saadiku kohast, sest tahab jätkata tööd riigikogus, kus on vähe maapoliitikuid.

Peajagu teistest üle olnud suurte poliitiliste kogemustega eksvälisminister Toomas Hendrik Ilves on kindlasti parim Eesti esindaja ELis. Ilves tunnistas, et kolm kohta sotsidele oli temagi jaoks suur üllatus.

Üllatus nr. 2: europarlamendi valimistulemust Eestis võib nimetada fiaskoks, sest opositsioon võitis valitsusparteisid tulemusega 5:1, ja nagu nähtub ülaltoodust, jäi võimuerakond Res Publica hoopis kohata.

Eesti pressis on viimasel ajal arvatud, et sisuliselt juhivad võimulolevat valitsust suuremate poliitiliste kogemustega reformierakondlased. Noored, algul nii enesekindlatena paistnud Res Publica aatemehd on aga muutunud reformikatele korraga allaheitlikuks. Mõned analüütikud julgevad isegi arvata, et ehk oli koguni tegu poliitilise kokkumänguga. Kes neid võimukoridoride saladusi teabki? Postmodernistlikul ajastul südametunnistusest enam eriti ei räägita. Selle hääl on vaikinud.

Värske tuulepuhanguna mõjunud 2001.a. asutatud Res Publica on tänaseks kaotanud oma sära Eesti poliitikamaastikul. Noortes respublikaanides ollakse pettunud. Väga madalalt hinnatakse ka Res Publica seekordse valimiskampaania taset.

Valimised mujal EL-is

Siingi ei saadud läbi üllatusteta. Ränk lüüasaamine tabas võimuparteisid nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Suurbritannias; mitte aga nendes riikides, kus valitsus on populaarne (nt. Hispaania).

Lüüasaamiste põhjused on erinevad. Kui Briti ja Hollandi valitsusele sai ilmselt saatuslikuks toetus Iraagi sõjale, siis Prantsusmaal andsid valijad negatiivse hinnangu president Jacques Chiraci plaanitavatele sotsiaalreformidele.

Suuri ja vapustavaid nihkeid Euroopa Parlamendi koosseisus siiski ei toimunud, vaatamata sellele, et lisandus üle 75 miljoni uue ELi kodaniku.

Euroskeptikute invasioon europarlamenti

Europarlamendis pole kunagi olnud nii palju euroliidu kriitikuid ega vastaseid kui nüüd. Nende read said käesolevate valimiste tulemusena tõhusat täiendust.

Jällegi üllatus või õigemini paradoks — euroskeptikutest koosnev Euroopa Parlament! Mida ülesehitavat või kasulikku võiksid nad seal korda saata, kui nad ise on Euroopa Liidu vastu!?

Siia võib lisada vaid ühe näite: Briti valimistel saavutas suurt edu Suurbritannia täielikku euroliidust lahkumist taotlev Iseseisvuspartei, mis kogus kogus 17% häältest ja sai 14 kohta europarlamendis, kus nad lubavad peale brittide liidust välja toomise selle asutuse ka maatasa teha.

Ootamatult tugeva tulemuse saavutasid euroskeptikud ka Rootsis, Poolas, Austrias, Hollandis jm.

•••
Nüüd oleneb kõik edasine europarlamendi uue koosseisu koostöötahtelisusest, kuigi võib arvata, et piikide murdmist ja uusi üllatusi tuleb seal tulevikus palju ette. Uuenäoline ja märgatavalt paisunud Euroopa peab aga oma kõrge esinduskoguga harjuma.

Ajakirjanduses ilmunu põhjal
Elle Puusaag

Märkmed: