Valus tühjus
Pere seisab oma kodutalu õuel, ükskõik mis suunas vaadates turritab vastu värske kännustik. Kunagi elas pere metsa sees. Nüüd ulub maja ümber tuul ja pimedas vilksatavad mööda maanteetuled. Meenub metsaülema õlalepatsutus, et 50 aasta pärast on teil siin ümber taas ilus mets. Kui ma siis elan, olen üle 90. Hinges on valus tühjus.
Silt haigla uksel, et alates 01.01.2020 on sünnitusosakond suletud. Sünnita põllul, saunas, Tartu haigla koridoris või ära parem üldse sünnita.
Kiri maanteeametilt, et auklikku kruusateed mustkatte alla ei viida, sest see pole teehoiukavas kirjas (küll on seal kirjas näiteks Põlva ringristmiku ja Ihamaru risti suurejooneline ümberehitus).
Kiri ühistranspordikeskuselt, et bussi väljumise kellaaega ei muudeta. Buss on viimased 50 aastat jõudnud maalt linna kell 7.10 – miks te üldse arvate, et see kellaaeg ei sobi? Ah et praegu sõidab bussis kolm inimest, sõidaks 30 inimest – ja siis?
Eesti andmesidevõrgu käest ei saa tagasi kiire internetiühenduse lootuses makstud 150 eurot, sest nõutud 14 päeva jooksul jäi vastav avaldus saatmata. See oli kuskil liiga väikeses kirjas, no ei pannud tähele. Aga kuhu jääb kiire internet? Aga miks sa üleüldse lootsid, et sa selle saad?
Kiri Elektrilevilt, et pärast tormi sügavkülmikus ülessulanud talvevarusid ei hüvitata – said ju elektri tagasi 71 tundi pärast tormi lõppu, milles küsimus? Hinges on valus tühjus.
Mida ütlevad kõige selle peale riigikogulased, omavalitsustegelased, ametnikud, kelle võimuses on muuta, parandada, uuendada? Kas nad õigustavad kõike seda vana ja kulunud jutuga, et maal rahvastik väheneb ja seetõttu ei saa midagi teha? Ei, sest siis nad valetaksid. Nad ei ütle üldse mitte midagi.
„Su nägu ei kõla absoluutselt tuttavalt!” – sellise pealkirjaga „edetabelit” esitleb ETV 2 satiirisaade „Ongi Koik!” Seal konkureerivad riigikogulased, kes on võtnud pärast valimisi riigikogus ja meedias kõige vähem sõna. Edetabeli „kangelased” on Kagu-Eestist valitud Kalvi Kõva, Andrus Seeme, Uno Kaskpeit ...
Kagu-Eestis näeb siit riigikokku valitud saadikuid haruharva. Erinevalt varasemast ei kirjuta nad enam eriti ajalehtedele arvamuslugusid. Milliseid sõnumeid edastavad nad sotsiaalmeedias?
Ivari Padar proovis kuldset kübarat ja imestas, kuidas hiired külmkappi said. Priit Sibul sai viienda lapse. Anneli Ott käis riigikogu palvushommikusöögil. Andrus Seeme pani rinda märgi Eesti-Soome heade suhete toetuseks. Liina Kersna palus oma soome sõprade käest vabandust Eesti siseministri solvavate sõnade pärast ja tegi jõulukingitusi. Hanno Pevkur tähistas Eesti võrkpalli 100. aastapäeva. Tiit Kala osales riigikogu otsedemokraatia ümarlaual. Merry Aarti viimane sõnum on septembrikuisest riigikogu avaistungist ja Uno Kaskpeit on septembris kirjutanud korraliku piiri hädavajalikkusest. Lisaks võtsid mitmed saadikud vastu põllumeeste kingitud mängutraktori. Tarmo Tamm võttis lisaks sõna selgitusteks top-up-toetuste jagamise teemal. Kalvi Kõval pole üldse sotsiaalmeediakontot.
Suve lõpus oli meie kandi rahvas elevil. Kas ometi saab pealinnaametnikele oma päris muredest kõnelda ja nad võtavad suuremad mured viimaks lahendada? Meediakära saatel toimus uudne aktsioon – riigiametnike välitööd Kagu-Eestis. Ametnikud sõitsid Tallinnast siia kohale ja maha peeti mitmed hoogsad arutelud. Millega omaaegseid laupäevakuid meelde tuletanud lööktöö lõppes? Kohe rabamatka, grilli ja saunaga. Hiljem võeti Tõrvas peetud loometalgutel kokku ametnike välitööde kõige väljapaistvamad ettepanekud. Võitis idee viia raamatukogud taas massidesse, võitjad said auhinnaks Võrumaa kohalikust juustust kuldmedalid.
Kuidas jõudsid ametnikud järeldusele, et tegu on Kagu-Eesti elu kõige pitsitavama kitsaskohaga, mille parandamisse tuleb kaasata kõik juhtivad jõud? Et kui hinges on valus tühjus, siis loe raamatut? Kes Mangi horoskoopi või „Kuidas saada rikkaks”, kes „Tõde ja õigust” või „Meistrit ja Margaritat”... Või mõned teised pärjatud ideed: kui õnnelikuks teeb maainimesi pakiautomaat või õpetajaid naistevahetuse põhimõttel korraldatav õpetajatevahetus?
Mida arvavad elu kitsaskohtadest omavalitsusjuhid? Mõnda neist on tõeliselt raske tabada, et seda küsida. Kui nad ei ole juhtumisi sõitnud külla sõprusmaakonnale või vallale, siis võivad nad olla pensionäride jõulupeol, sest pärast valdade ühinemist toimub ühe sellise peo asemel kuni viis. Või siis koduste laste, MTÜde, kultuuri- ja haridustöötajate või erakonna jõulupeol. Või siis mingil koosolekul, ühel lõppematust koosolekute jadast.
Kui saadki vallajuhi kätte ja annad kodukandi inimeste murest teada, milline on vastus? Meenub mure, et lasteaed ei tahtnud enam laste sõidutamist koolibussiga, kuigi buss sõitis niikuinii lasteaia lähedalt mööda ja säästis vanemaid kuni 60kilomeetrisest autosõidust päevas. „Su ütlemise peale ei tee me midagi, kui laekub kirjalik avaldus kogukonnalt, siis menetleme seda ja saadame vastuse,” oli vastus vallajuhilt. Kes aga tahab olla avalduse kirjutaja ja allkirjade korjaja, kui auto on olemas ja on teada, et vallal pole kohustust kogukonnale vastu tulla ...
Allkirjad ei loe ka suurt midagi – seda näitasid Põlva sünnitusosakonna toetuseks või Kubija metsa mahavõtmise vastu kogutud allkirjad. Osakond läheb kinni ja Kubijal võetakse lähiaastail maha veel 100 hektarit metsa.
Tahaks hinge kogunenud ängi vähemalt korralikult välja valada? Kirjutaks anonüümse netikommentaari ja üldse ei koonerdaks! Ei, ära seda tee! Advokaadid on valvel – su IP-aadress nõutakse välja ja maksad kopsaka trahvi.
Kuidas siis elu kraavist välja tõmmata? Ega muud, kui kasuta oma talupojatarkust, mida meie inimestel veel õnneks alles on. Osta generaator ja ulata naabrile abikäsi, kui ta seda vajab. Kui sina abi vajad, ulatab abikäe naaber. Meie siin maal oleme üheskoos tugevad. Siia ongi jäänud ja (tagasi) tulnud tugevad. Me ei anna alla ja küll ka elu kraavist välja veame. Ja ehk täidab pikk pühadeaeg heade sõprade, sugulaste ja naabrite seltsis ka selle valusa tühjuse hinges.
Head vana aasta lõppu!
Lugu ilmus LõunaLehes 19.12.2019
