Päevalehe kohtumine Ülle Ullaga aastast 2003 Salapärane Ülle Ulla avab end raamatus 08. november 2003 Eesti Päevaleht Priit Simson Ülle Ulla näitab raamatust: see tüdruk, kes sealt teiste tagant piilub, olen mina. Täpselt 60 aastat tagasi astus Ülle-Valve-Octavie Ulla 9-aastasena esimest korda lavale, mis on tema kireks siiani jäänud. Eile esitles tantsijanna-lauljanna-näitlejanna oma raamatut “Terpsichore tiiva all”.
Raamatus olete üsna avameelne, aga säilitanud ikkagi oma salapärase imidi.
On nii, jah? Raamatus ma ei räägi tõesti kõigest. See on jäämäe veepealne nähtav osa. Tegelikult on olnud veel palju muud ja see midagi kumab ka veidi läbi.
Kirjutasite selle mälestusraamatu ise, mitte ei lasknud kellelgi oma meenutusi kirja panna. Miks te üldse kirjutasite?
Kirjastus Kunst tegi mulle ettepaneku. Kui neil Ada Lundveri raamat oli ilmunud ja hästi õnnestunud, siis nad mõtlesid, et Eestis on ehk teisigi naisi, kellest kirjutada võiks, ja nad pakkusid selle võimaluse mulle. Miks siis mitte kirjutada!
Esimene pool raamatut läheb nii, et päris isiklikest asjadest te ei kirjutagi. Aga siis ikka tuleb ka uudishimulikule lugejale intrigeerivaid lugusid. Kas olete oma eluga rahul?
Olen täitsa rahul. Mulle ei meeldi vaid see, et vanaduses nii üksi olen. Mul on alati pere olnud ja olen harjunud iga päev kõike jagama inimesega, kes mu kõrval on. Elasin 20 aastat Eri Klasiga koos. Varem olin üle kümne aasta Endrik Kergega abielus. Õnneks on mul nüüd üksi elades olnud kogu aeg teatritööd. Mulle meeldib üksi olla. Lähen maale ja olen. Pärast rasket haigust ei taha enam päris üksi olla.
Kirjutate oma raamatus mitu korda, et teile helistab üks hea sõber ja küsib: Ülleke, kuidas elate? Lisate, et kurb, kui inimesed, kellega olete aastaid koos elanud, enam kunagi ei helista ega küsi niimoodi. Mõnede hetkede kohta teie elust raamatu kirjutamise ajal saab ka teada. Aga praegu? Ülle, kuidas elate?
Poolteist aastat kirjutasin raamatut – tekst sai valmis maikuus ning pärast seda otsisime pilte, millele tuli ka allkirju teha. Praegu on mul kodus remont, pannakse aknaid. On suur segadus. Ootan juba suve, et Hiiumaale minna. Ma ei taha üldse linnas olla. Elaksin kogu aeg oma Lahe talus, aga ihuüksi oleks seal talvel raske. Eks ma kunagi sinna lähen, sest olen linnas üürikorteris. Kui mul viimasel kümnel aastal teatrietendusi poleks olnud, oleksin elanud vaid pensionist ja siis oleks väga raske olnud. Etendused on mind hoidnud vee peal. Olen saanud ka oma vana autot ja maakodu pidada.
Kirjutate, et Draamateatri etenduses “Kvartett” on teil viimased etendused. Kas te siis rohkem enam ei taha teatris mängida?
Praegu küll olid viimased, aga võib-olla, kui teatrimaja tuleb remondist välja, siis väikeses saalis veel paar korda “Kvartetti” mängitakse. Teeksin veel vaid midagi niisugust, mis mulle tõesti sobiks ja millega hakkama saan. Olen kümne viimase aasta jooksul igal aastal ühe uue etenduse saanud ja sellest on mulle piisanud. Viimast “Kvarteti” etendust käis Eri vaatamas ja ütles pärast: “Tubli tüdruk!” Ta ei olnud kümne aasta jooksul ühtegi mu etendust vaadanud. Mul oli tema tulekust tõesti hea meel.
Teie töid teades ja nüüd ka raamatut lugedes on ilmne, et olete kõiki oma osi teinud täieliku pühendumusega?
Kuidas siis teisiti! Elus tuleb kõiki asju pühendunult teha. Ka siis, kui katan hommikul lauda, teen sedagi nii ilusti ja hästi, kui vähegi saab. Olen korralik inimene.
Kas te vahel kodus tantsite?
Tegelikult ei tantsi, aga tahaksin! Hing kisub küll. Teatris proovi ajal saalis istudes võin nutma hakata – jookseksin kohe lavale, aga ma ei saa. Ja kui kuulen raadiost Georg Otsa laulmas, võin kohe nutma hakata. Ta oli nii täiuslik. Niisugust lauljat meil enam pole.
Olete palju tantsinud hispaania tantse ja nüüd Hispaaniast kirjutades ütlete, et pole seal käinud ning lisate, et teie jaoks on kõik see hiljaks jäänud.
Jah, ma ei taha sinna enam minna. See on mulle niivõrd valus! Kui oleksin sinna saanud sellal, kui ma neid tantse tantsisin! Siis polnud televiisoritki ja vaatasime vaid filmidest, kui neis oli mõni hispaania tantsu katkend. Flamencost ei teadnud me midagi, polnud kunagi õppinud ega näinud.
Kuigi olete nii suurepärane tantsija, näitleja ja teist peetakse palju, ometi jääb raamatust mulje, et olete ebakindel. Veelgi enam: nimetate end keskpäraseks inimeseks. Kuidas nii?
Sellepärast pean end keskpäraseks, et millegi saavutamiseks näen vaeva, pean punnitama. Mõtlen alati, kas saan hakkama. Tahaksin alati võimalikult head tulemust saada. Mul on olnud võimalus teha palju erinevaid asju ja seepärast peetakse mind andekaks, kuid usun, et kui ükskõik kellele teisele oleks niisuguseid võimalusi pakutud ja nad püüaks – küll saaks nemadki samaga hakkama.
Nagu paljud, mäletan teid väga populaarsest telelavastusest
“Leedi Windemeri lehvik”! Sain sellega tõesti tuntuks.
Olin seda nähes väike tüdruk ja ei teadnud teist enne midagi, aga täiskasvanute jutust sain aru, kuidas teid teleekraanile oodati. Selle telelavastuse tegite eriliseks just teie!
See oli Oscar Wilde’il ka eriliselt tore näidend. Nii “Leedi Windemeri lehvik” kui ka “Bolero” on olnud kaks lavastust, millega võitsin vaatajate suure poolehoiu. Aga eks aastate jooksul ole palju rolle tehtud.
(Ülle Ulla raamatus on kokku loetud tema elu jooksul antud etendused: 1450 Estonias, 500 Draamateatrites, 600 Leningradi Music-hallis ning 3000 õhtut Viru varietee laval – toim)
Räägite palju teatrist, aga te olite ju kaua ka varietees? Music-halli aeg oli üsna lühike?
Music-halli etendusi oli alla kolme aasta. Varieteed tegin kokku peaaegu 20 aastat. Kui teatriinimesed käisid oma madalale palgale lisaks hommikuti piimakaste tassimas või kohvikut koristamas, siis see oli normaalne, aga varietees esinemine polnud piisavalt väärikas. Varietee-etendustest ei kirjutatud lehes kunagi ei musta ega valget, kuigi need olid väga populaarsed.
Olete ka praegu teatris toimuvaga hästi kursis. Mida armastate vaadata?
Mulle meeldivad väga andekad inimesed ja tahan vaadata ainult väga head kunsti. Mulle teeb heameelt, et suudan veel nüüdki mõnest asjast kogu hingest vaimustuda. Alles hiljaaegu vaimustusin maailmakuulsast vene tantsugeeniusest Rudolf Nurejevist ja mõtlesin temale ööd ning päevad. Mul õnnestus lugeda temast põhjalikku ja huvitavalt kirjutatud elulugu ja endale saada mitu videokassetti ballettidega, kus Nurejev tantsis koos Margot Fonteyniga. Kuidas võib küll nii hästi tantsida!
