11. augusti õhtul lahkus meie hulgast vabadusvõitleja ja ajakirjanik
Ülo Ignats. Ta sündis 22. aprillil 1951 Stockholmis, õppis eesti algkoolis, Västertorpi gümnaasiumis, ajakirjandus- ja kaubandusülikoolis. Aastatel 1972 – 1976 töötas Ülo Ignats Rootsi ajalehe „Expressen“ toimetuses, seejärel oli Rootsis ilmuva „Eesti Päevalehe“ toimetuse liige ja alates 1994. aastast peatoimetaja kuni raske haiguse avastamiseni möödunud aasta lõpus. Ülo Ignatsi südameasjaks oli varajasest noorusest alates Eesti iseseisvuse taastamine. Ajakirjanikuna ta mitte ainult ei kajastanud vabanemise protsessi, vaid osales ise selles suure innuga. 1980. aastal oli Ülo Ignats nende hulgas, kes protestisid Moskva olümpiamängude purjeregati korraldamise vastu okupeeritud Eestis. 1985. aasta suvel aitas ta kaasa Balti vabadusristlemise korraldamisele Läänemerel.
Ta on olnud tegev mitmetes pagulasorganisatsioonides, olles valitud nende esimeheks või juhatustesse. 1990. aastal valiti ta Eesti Kongressi liikmeks.
Olles sündinud ja kasvanud Rootsis, on tema tegevuse üheks oluliseks tahuks olnud rootslaste järjekindel teavitamine Eestist ja eestlaste püüetest. Eesti jaoks murdelisel 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses oli Ülo Ignats pidevalt sõna võtmas mitte ainult kirjutavas pressis, vaid ka Rootsi televisiooni- ja raadiosaadetes. 1990. aastal asutas ta Stockholmis Eesti Informatsioonikontori, millest kujunes Eesti iseseisvuse taastamisel Eesti Vabariigi suursaatkond. Ülo Ignats ei ole hea seisnud vaid pelgalt „Eesti asja eest“, vaid on näinud Eesti toimuvaid protsesse ühe osana Ida-Euroopast. Nendel teemadel on ta alates 1970. aastate lõpust avaldanud üle kümne rootsikeelse raamatu, millest mitu tõlgitud ka teistesse Põhjamaade keeltesse. Ülo Ignatsi kirjatööd paistavad silma oma selge hoiaku ja hea analüüsi poolest. Aastatel 1976-1990 oli Ülo Ignats Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee esimees ja ajakirja „Östeuropa-Solidaridet“ toimetaja. 1999. aastal annetas Eesti Vabariigi President Ülo Ignatsile eestluse hoidmise eest Rootsis Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Sõbrad mäletavad Ülo Ignatsit hea huumorimeelega kaaslasena, kelle hubases kodus Huddinges oli alati tore viibida. Talle meeldis ette võtta matku ühteviisi nii inimestega kohtumiseks kui ka puutumatu looduse vaatlemiseks. Ülo oli suur asjatundja kokakunstis, seda tõdesid tema sõbrad veel aprillis, kui ta juba raskesti haigena oma juubelisünnipäeva tähistas. Ülo Ignats armastas harida oma aeda, tema viinapuud on aastaid rikkaliku saaki andnud ja loodetavasti leiab tema aednikutöö jätkamist.
Peep Pillak
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Valdo Paddar18 Aug 2011 12:45
Lahkunud kirjamehest ja heade kommetega ajakirjanikust jääb korvamatu koht meie, kodueestlaste lähimasse ja kindlaimasse "naaberriigi" tsitadelli- Eesti Majja Stockholmis. Ülol olid uskumatult head naljad, südamlikud ja kaastundlikud nõuanded, isegi selliste puhkude korral, kui nende kuulaja juhtus 1989 aasta sovjetlikust Eestist olema. Ülo oli see ketilüli, kes sidus enne II MS puhkemist Eesti ajakirjanduses olnuid ja neidki, kes oma esimesed kirjatükid kodukeelsetena kirjutasid alles Stockholmi Eesti koolis. Nüüd on see lüli katkenud, samuti ka Päevalehe vana ja aastaid kestnud stiil. Kahju ja kurb, loodan, et taevaste suleseppade alasid ootavad Ülot ja Tema Vaim saab vabaks, puhka rahus, Hea Eesti Mees!
Max15 Aug 2011 13:41
Ülo oli eeskujulik ühiskonnategelane ja üks erudeeritumaid isiksusi väliseestlaste globaalses ringkonnas. Mina sain temalt palju häid mõtteid.
Riina Kindlam13 Aug 2011 23:24
Mina samuti leinan seda lõbusat meest, keda näost näkku kohtasin vaid paar korda, kuid kellega oli õnneks mingigi ajakirjanduslik infojagamise side ja kelle tööst ja pühendumisest väga lugu pidasin.
Norras hiljuti avastasin ühe ilusa lihtsa teksti paljudelt hauakividelt, mis sellesugusele mehele ammugi sobiks: Takk for alt -- Äitah kõige eest.
Loe kõiki kommentaare (4)
