Teisipäeval sõitis koos Estpla-11 kergejalaväerühmaga Iraaki koalitsioonivägede (Multinational Corps-Iraq) teavitusosakonna teenistusse reservohvitser Ülo Isberg (52).
Kanadas väliseesti kogukonnas üles kasvanud Isberg teenib Eesti eest Iraagis kuni jõuludeni. Selle teenistuse ajaks sai esimese reservohvitserina välismissioonile sõitev Isberg kapteni aukraadi.
“Ma ei ole selle peale mõelnud, et kui ohtlik Iraagis võiks olla,” ütleb missiooniajaks kapteni aukraadi saanud Isberg. “Minu Kanadas elavad eestlannast abikaasa ja teismelised tütred võtsid seda uudist suhteliselt rahulikult. Alul nad muidugi ütlesid, et ma olen hull, aga siis nad mõistsid minu soovi midagi saavutada ja Eesti heaks korda saata.”
Isbergi selja taga lennujaamas seisab suur Ameerika transpordilennuk, mis ta kuueks kuuks koos Eesti kaitseväelastega missioonile viib. Kuuldavasti on Iraagis praegu umbes viiskümmend kraadi kuuma.
Eestis hakkas majandusalase kõrgharidusega Isberg tegutsema juba taasiseseisvumise ajast ehk 1991. aastast, mil ta alustas mitme ettevõtmisega, alates ravimimüügist ja lõpetades Nasva jahtklubi ehitusega Saaremaal. “Nasva jahtklubi aktsiad müüsime alles kolm-neli aastat tagasi maha,” ütleb Isberg. Ta on olnud tegev panganduses, kinnisvara- ning ravimiäris.
Mitte ainult vorm
Kanadas elades polnud Isberg sealse kaitseväe vastu huvi tundnud, Eestis sattus ta suhtlema reservohvitseride kursuse läbinud meestega. Ta tegi 2000. aastal 47-aastasena läbi Meegomäel kaitseväe lahingukoolis reservohvitseride kursused ning sai lipniku aukraadi. Ka läbis ta langevarjurite kursused Eestis ja Kanadas ning teabeohvitserikursuse Šveitsis. “Suhtun Eestisse väga patriootlikult, olen sellise kasvatuse saanud. Kui mul tekkis Eestis võimalus kaitseväkke minna, siis haarasin sellest kohe kinni,” ütleb Isberg. “Minu vanaisa võitles Vabadussõjas. Ilmselgelt minust rindeohvitseri ei saaks, pidin leidma mingi oma niši, ja selleks sai teabeohvitser.”
Erinevatel tippkohtumistel on ta oma missiooni juba teabeohvitserina täitnud. “Selgus üsna kindlalt, et olen suhtlemisvõimeline, inglise keel on selge ja ameerikalikus süsteemis toimimine samuti,” sõnab Isberg. Kui kümme aastat tagasi oleks talle keegi öelnud, et ta läheb Eesti kaitseväe koosseisus Iraaki missioonile, siis poleks ta seda uskunud. Ometi läks just nii ja Isberg hakkab missioonilt naasnud Neeme Brusi asemel edastama infot eestlaste teenistuse kohta koalitsioonivägedes.
“Ma ei tulnud Eestisse raha pärast, vaid sellepärast, et midagi korda saata,” räägib Isberg. “Minu eesmärk polnud mitte reservohvitserina vormi kanda, vaid tahtsin midagi saavutada.”
Eesti kaitseväes teenib neli Kanadas kasvanud eestlast. Miks just Kanadast tulnud mehed on Eestis endale täiemahulist rakendust leidnud?
“Torontos on suur eesti kogukond – 12 000 väliseestlast. Kanadas oleme me väga suured eestlased ja patrioodid,” ütleb Isberg, kes töötab Toronto Eesti Maja mänedžerina. “Ma olen kasvanud üles hästi lõimuvas eesti kogukonnas, näiteks üks minu parimaid lapsepõlvesõpru oli Toomas Hendrik Ilves ja see sõprus on aastaid püsinud.”
Kuueks kuuks, mil Isberg missioonil viibib, palkasid nad Eesti Majja abijuhataja. “Ma arvan, et nad saavad hakkama,” ütleb Isberg lootusrikkalt “Saalid on välja üüritud ja töö käib.”
Iraagi-lähedasse piirkonda ei sõitnud Isberg esmakordselt. 1970. aastate algul hääletas ta Euroopas ning kohtas filmikompanii töötajaid, kellel oli plaanis Afganistani mägedesse ühele kuulsale Aasia turule filmima minna. Koos võttegrupiga sõitis ta Iraani kaudu Afganistani ja sattus revolutsiooni ajal Kabulisse. “Piirid pandi kinni ja siis ma sain seal selle eluga tutvuda,” ütles Isberg. “Iraani ja Afganistani ma olen näinud, Iraaki mitte.”
