Nädala portree Küllap mäletavad paljud meie lugejad 2009.a. Eesti Panga kalendris ja ka kunagi meie lehes ilmunud fotot, kus peal kolm põlvkonda ühe perekonna mehi: vanaisa, isa ja kaks väikest poissi, kõigil seljas Eesti lipuga T-särgid ja vastavalt suurusele kirjad: Väga Suur Eestlane, Suur Eestlane, Väike Eestlane, Väga Väike Eestlane… Tänane lugu ongi sellest Väga Suurest Eestlasest ja natuke on juttu ka tema perest.
Ülo Lindström on sündinud Rootsis, kuhu tema vanemad olid põgenenud noortena Eestist Kaberneemest. Ülo oli 5-aastane, kui pere kolis Kanadasse. Kanadas sündis õde Aili.
Ülo hakkas juba varakult muusikaga tegelema: 7-aastaselt panid vanemad ta viiulit õppima, selle kõrvalt ka klaverit. Poiss oli mõlemas väga edukas. Lisaks õppis ta ka harmooniat ja orkestrimuusika kirjutamist. Esimene muusikaline ülesastumine toimus tal Toronto Eesti Baptisti Kirikus, tema ja tädipoeg Toomas Hoppe mängisid viiulit ja Peter Kaups klaverit. 17-aastaselt pani ta kokku gospelansambli koos Peter Kaupsi ja Raul Pumberiga. Ülo põhimõte oli anda Jumalale endast parima.
Ülo lõpetas keskkooli ja asus õppima Richmond College’isse, aladeks psühholoogia ja sotsioloogia. Ülikooli ta lõpetada ei jõudnud, sest muusikutöö oli nii intensiivne, et tuli teha valik.
Aastate jooksul kujunes ansamblil välja väga hea kuulsus kirikuringkondades: esineti kontserdisaalides, koolide auditooriumides, kirikutes ja ka Kanada televisioonis, anti välja mitmeid grammofoniplaate. 25-aastaselt oli Ülo professionaalne laulja.
Ülo abiellus 1972. aastal. Abikaasa nimi on Catherine ja neil on kaks last: poeg Joshua ja tütar Rebecca. Kuna ansambli tõttu tuli Ülol palju kodust eemal viibida, hakkas see peatselt nii temal kui teistel ansambli liikmetel pereelu segama ning tuli otsustada, mis saab: kas kolida Nashville’i, et oma muusikat edasi arendada või ansambli tegevus hoopis lõpetada. Lõpuks läks ansambel laiali. Ansambli liikmetega on Ülol aga sidemed tänase päevani.
Pikki aastaid kestis Ülo Lindströmil koostöö Rootsist Kanadasse saabunud Toronto Eestlaste Emmanueli Nelipühi koguduse pastori Allan Lauriga. Ülo moodustas selle kiriku laulukoori ja jäi seda juhendama.
Ülo ja endine ansambli laulja Raul Pumber andsid 1980.a. välja kasseti eestikeelsete vaimulike lauludega: „Raul ja Ülo: On meil venna kätt?“. Nad panid selle kokku oma rahadega ja saatsid pastor Lauriga Eestisse, et aidata sealses kirikutöös. Neid laule mängiti nii Pereraadios kui paljudes kodudes. Laulude sõnad tõlkis eesti keelde Ella Pumber, Ülo Lindström kirjutas arranzheeringud, muusika on nende King James Version plaatidelt. Stuudios aitas kaasa Peter Kaups.
Tänaseks on see kassett CD peale lindistatud. Ülo Lindström saatis selle CD artikli kirjutamise aegu ka autorile, mistõttu on muljed väga ehedad. Missugune sõnum ja milline võimas hääl! Võib vaid ette kujutada, missuguseid emotsioone võis see suurepärane muusika tekitada 1980-ndatel aastatel Eestis, andes jõudu usulises elus.
Muusikutöö lõppedes alustas Ülo uut karjääri: esmalt töötas ta kaks aastat ühes grammofoniplaatide firmas. 1974.a. läks ta tööle firmasse Bell Yellow Pages, kus alustas müügimehena, millist tööd tegi 10 aastat, siis ülendati teda mänedzheriks ja oma karjääri lõppedes 2001.a., kui ta siirdus varajasele pensionile, lahkus ta direktorina: tema juhatada olid osakonnad nii Ontarios kui Quebec’is.
Seejärel asutas ta oma firma Lindstrom & Associates Inc., olles tegutsenud konsultandina mitmete projektide juures. Firma tegeleb
print and promotional toodetega. Näiteks tellivad erinevad firmad, organisatsioonid jm. nendelt oma logodega tooteid — vihmavarjusid, riideid, mütse jpm. — mida siis jagatakse näiteks auhindadena mingil võistlusel või kingitusteks klientidele jt. Nagu Ülo märgib, pole praegune aeg majanduslikus mõttes selliste teenuste jaoks kõige parem ja tellimusi pole nii palju kui varem. Aga tööpuudust ta ka ei kurda ega tööd pelga, sest Piibliski on öeldud: kui sa tahad süüa, siis tee tööd! Abikaasa Catherine töötab ühe firma advokaadiosakonnas kontoris.
Aga muusikat pole Ülo kunagi päriselt maha jätnud. Töö kõrvalt tegi ta ikka plaate ja laulis stuudiotes; ta on olnud tihti taustalauljaks kuulsatele Kanada lauljatele, kelle hulgas on Anne Murray. Samuti on Ülo hääl kõlanud reklaamides. Ta on praeguseni Kanada professionaalsete muusikute ühingu liige.
Juba 1980-ndatel aastatel hakkas Ülo esinema taustalauljana jõulukontsertidel People’s Church’is, kus nad perega käivad. Seda tööd teeb ta rõõmuga tänaseni, nimetades neid professionaalseid jõuluprogramme võrreldavaks mõne Broadway
show’ga. Igal aastal on viis kontserti ja kõik 1900 kohta on täis. Tal on hea meel, et teda kutsutakse siiamaani esinema.
Ka Ülo ja Catherine’i lapsed on käinud isa jälgedes, alustades varajases nooruses muusikaõpinguid. Nad on väga tänulikud, et pärisid isalt suurepärase lauluande. Rebecca laulis 14-aastaselt Kanada ja Ameerika hümni Toronto Skydome’is 54.000 inimese ees Blue Jays pesapallivõistlustel. Joshua oli ühes ansamblis eeslaulja.
Joshua ja Rebecca on mõlemad abielus; Joshual on kolm ja Rebeccal üks laps.
Rebecca elab perega Torontos ja töötab Princess Margareti Haigla heategevusosakonna suhete direktorina. Ta on lõpetanud Western Ülikooli Londonis bakalaureusekraadiga poliitikateaduse alal ja Humber College’i kiitusega
public relations’i alal.
Joshua töötab pastorina Ameerika Ühendriikides North Carolina osariigis Salem Chapel’i kirikus (
www.salemchapel.org). Kuna ta on harjunud lapsepõlvest alates kirikus käima, tegi ta juba 9-aastaselt otsuse järgida Jeesust. Noorena käis ta suviti alati kristlikes laagrites. Ta on lõpetanud Western Ülikooli Londonis bakalaureusekraadiga muusika alal, mille järel asus tegema täisajaliselt noortetööd. Edasi siirdus ta USA-sse Chicagosse, kus teenis noorte pastorina; magistrikraadi kaitses ta Trinity Evangelical Divinity koolis Chicagos.
Salem Chapel’is, kus Joshua töötab pastorina alates 2004. aastast, käib igal jumalateenistusel 400—500 inimest; igal pühapäeval toimub nüüd kaks teenistust. Abikaasa Kimberley juhatab koguduses naiste kristlikku sotsiaaltööd.
Kuna Joshua on isa poolt eestlane, on ka side Eestiga tema jaoks oluline. Kontakt Eestiga tekkis tal Allan Lauri kaudu. Esmakordselt käis ta isa vanemate kodumaal 1999.a. ja peale seda on teinud veel kuus reisi. Ta on korraldanud Lõuna-Eestis lastele kristlikke laagreid, samuti inglise keele õpetamise laagreid oma kiriku poolt. Möödunud aastal läks tema kogudusest üks abielupaar aastaks Valga Nelipühi Kirikusse, et aidata kaasa Jumalariigi töös.
Möödunud aastal kirjutas Ülo Lindström People’s Church’i ajakirjas People’s Progress 2009.a. juunis toimunud heategevuslikust jalgrattamatkast Torontost Niagara Falls’i, kus osales 3500 jalgratturit. Sõitjate hulgas olid ka Ülo abikaasa Catherine, Ülo õde Aili Wells ning palju teisi pereliikmeid ja sõpru. Nende meeskond, mis kandis eestikeelset nime Tahtejõud, kogus vähivastase võitluse heaks üle $24.000.
Eestis on Ülo Lindström käinud vaid korra, 1999. aastal terve perega: tema, abikaasa, tütar, poeg, poja naine. Nad tegid siis terve Euroopa reisi, külastades mitmeid riike. Elu on olnud kiire ja peale seda pole ta Eestisse jõudnud, aga ta tahab kunagi kindlasti jälle sinna minna: üürida kohapeal auto ja sõita läbi terve Eesti; leida näiteks ühes väikeses alevis pargipingil istumas mõni vana inimene ja küsida temalt endiste aegade mälestusi. Tema enda vanemad on kahjuks surnud, aga just vanemate inimeste kaudu elavad edasi kauged ajad, millest moodustub meie ajalugu.
Fotod Ü. Lindströmi erakogust
(Artiklis on osaliselt kasutatud Elle ja Allan Viira kirjutatud ajakirja Rändaja materjali, mille saatmise eest neile suur tänu.) Fotod Ü. Lindströmi erakogust
1) Ülo ja Catherine Lindström.
2) Ülo ja Catherine¹i lapsed koos abikaasadega: vas. tütar Rebecca ja Greg;
poeg Joshua ja Kimberley.
3) Lindströmide lapselapsed: vasakult Ella, Ezra (süles), Caleb ja Jesse.
4) Niisugune näeb välja Raul Pumberi ja Ülo Lindströmi (paremal) CD kaas.
