Varro Vooglaid
Isal täitub täna 85. eluaasta. Energiat on tal endiselt palju ja vaim on terav. Selle väljenduseks on ka Maalehes avaldatud intervjuu. Allpool on mõned nopped.
*** “Maal töö tegemiseks väga tark ei pea olema, aga saagi saamiseks peab olema filosoof. Peab suutma siduda tervikuks inimesed, looduse, tehnoloogia, energia, bioloogia. Ei piisa sellest, kui tunned ainult tehnikat või energeetikat. Peab suutma ette näha igasuguseid asju. Linnas saab lähtuda tehisrütmist, aga maal tuleb lähtuda looduse rütmist. Kui sa seda kõike ei suuda kokku panna, siis sa hakkama ei saa. Kogu elukäsitlus, -stiil ja -laad on maal oluliselt teistmoodi. Loodusrütmidest lähtuv tegevus on märksa elutervem, aga ta on teistsugune.”
*** “Abi on väga ohtlik asi. Abi on pea alati vähe – ükskõik kui palju seda anda, ikka on vähe. Siis selgub, et keegi on saanud rohkem kui teine. Ning abi lõhub ära kogu loogika – ühed saavad abi, teised ei saa. Siis veel selgub, et abiga kaasneb sõltuvus. Toon sellise näite: kujutage ette, et kusagil istub selline õelus, kes tahab, et kõik ümbruskonna linnud ära sureksid. Mida selleks peaks tegema? Peab hakkama neid kevadel kohe toitma. Andma neile igasuguseid seemneid, “abistama” neid. Ja kui nüüd ükskord talv tuleb, siis surevad kõik. Nad pole harjunud enam toitu hankima, nad on harjunud abist elama. Nad ei oska muretseda, ei oska pingutada.”
*** “Paljud inimesed muidugi – eriti need, kes loodavad karjääri teha või ametikohal püsida – eelistavad sageli vait olla. [...] Teisest küljest ma ikkagi arvan, et peamine põhjus ei ole see, et inimesed kardaksid. Nad on lihtsalt võõrdunud või võõrandunud. Need on kaks üsna lähedast sõna – isegi Lennart [Meri] ajas need mõnikord segamini. Võõrdumine on see, kui inimene jääb võõraks. Ta kas ei saa toimuvast aru või mingil põhjusel eemaldub ja ei taha tegeleda asjaga. Aga võõrandumine on ühiskonnas eriliselt õudne asi. See on, kui inimene järsku hakkab nägema, et see, mille eest ta on seisnud, võidelnud ja elanud üle loobumisi, muutub vaenulikuks ja pöördub sinu enda vastu.”
*** “Ma tõesti arvan, et võim ei ole õigus midagi suvaliselt teha – et kuna võim on minu, siis ma teen, mis mulle pähe tuleb. Võim on kohustus teenida. Võim on kohustus olla tasemel. Kui sul on võim, sa pead tundma asja. Sa pead tegema otsuseid, mis on nende teenistuses, kelle üle sul on võim. Kui sa oled minister või riigikogu liige, siis sa oled tegelikult inimeste teener. Kui arvatakse, et võim on õigus teha, mis pähe tuleb – teiste arvel, ühiskonna arvel, looduse arvel, kultuuri arvel –, siis see on üks väga metsik mõte, millele normaalses ühiskonnas ei tohiks juba isegi perekonnas ja kasvatuses olla kohta.”
*** “Kui ikka asjatundja ei ole, siis põhimõtteliselt ei saa vastutada. Aga kui õigused, kohustused ja vastutus ei käi kokku, siis on olukord nadi. Me peame jõudma Eesti Vabariigis selle poole. Brüssel ei käsi veel, Moskva ei käsi enam, oma peaga peame tegutsema. Tegelikult peab iga inimene – mitte ainult minister Toompeal – suutma elus orienteeruda, teha otsuseid ja neid ellu viia. Vaadata, kuidas läheb. Vajadusel korrigeerida. Vaja on tõusta kodanikuks, vastasel juhul ei ole ju ka valimistel mingit mõtet. Mida sa lähed valimisjaoskonda, kui sa ei tunne neid inimesi sisuliselt? Sa ei saa ju eelistada kedagi. Sa pead aru saama, mida kandidaat taotleb, kes ta niisugune on, mida ta siiamaani on saavutanud. Kuidas tekib inimesel vastutustunne ja aktiivsus? Ainult üks tee on teada! See on otsustamine. See on imetegur ühiskonnas! Kui otsustamine on fiktiivne, siis kaasneb selle tegevusega passiivsus, hoolimatus ja ükskõiksus. Ja seda ei tohi toota juurde! Siin on ka vaesusest ülesaamise võti.”
*** “Elukogemus on päris suur väärtus. See ei teki lihtsalt teadmisega, et loed kusagilt midagi. Ka lapsel on vaja kogemusi omandada. Tuleb lasta tal teha, las avastab ise, mis on hea ja õige. Ei saa kaldal, raamatust ujuma õppida. Vaja on vette minna! Ja elus ka on vaja vette minna. Natuke peab teadma, aga siis peab proovima, katsetama ja avastama. Tegema seda, mida teised võib-olla ei olegi veel üldse suutnud! Avastama uut ja täiesti erilist. Eestlased ei pruugi olla ainult eest ära minejad. Võivad väga hästi ka ees minejad olla. Kui mõnikord õnnestub kokku panna vanema põlvkonna tarkus ja tasakaalukus ning noorema põlvkonna aktiivsus ja energia, siis võib mägesid liigutada.”
