Ülo Vooglaid
Juhan Kivirähk olevat kirjutanud, et demokraatia ei tähenda mitte võimu koondumist väikese arvu erakondade kätte ning kodanike rolli piirdumist vaid valimisel osalemisega, vaid üldise hüve väljaselgitamist ja selle realiseerimist.
Tuleks lisada, et demokraatia ei tähenda veel palju muudki, sh ka ohjeldamatut enesekiitust, korporatiivset salatsemist, põhjendamatu autoriteedistruktuuri õigustamist jne. Kui demokraatia tähendab „üldise hüve“ väljaselgitamist ja selle realiseerimist, siis tekib väga palju küsimusi, millele ei ole ei Eestis ega EL teistes maades viimasel ajal enam üritatudki vastata. Proovige küsida, mida inimesed peavad „üldiseks hüveks“. Võib kihla vedada, et teil ei õnnestu isegi Toompeal leida kahte-kolme inimest, kelle kujutluses on „üldine hüve“ enam-vähem sarnase sisu ja struktuuriga. Seetõttu pole lootustki leida neid, kes saaks ühtmoodi aru, kuidas saaks toimuda üldise hüve väljaselgitamine ja realiseerimine. Järelikult on tegemist tühja jutuga.
Kui demokraatiapäev paisus demokraatianädalaks (15. september 2013, korraldasid Avatud Eesti Fond, MTÜ Tegusad Eesti Noored ja Eesti Väitlusselts), siis ehk oleks pidanud olema arutlustes aega ka selleks, et sõnaselgelt teada anda,
o mida demokraatia tähendab;
o mille poolest erineb demokraatlik asjaajamine (demokraatlik ühiskonnakorraldus) teistest teada olevatest „stiilidest“;
o millistel eeldustel saaks inimene osaleda otsustamises;
o kuidas kujunevad kodanike, igaliiki saadikute ja ametnike kohustused ja kohusetunne, vastutus ja vastutustunne;
o kuidas saaks inimene mitte mängult, vaid ehedalt osaleda ühiskonna ja kogukonna sh omavalitsuse ja organisatsioonide tegevuses;
o mis see on, mida nimetatakse võõrdumiseks ja mis siis tõenäoliselt juhtub, kui inimesi peibutatakse osalema fiktiivsete otsuste tegemises;
o mis see on, mida nimetatakse võõrandumiseks ja mis siis tõenäoliselt juhtub, kui inimesed kaotavad usu tulevikku ja ei saa juhtkonda enam usaldada;
Kui Juhan Kivirähk kirjutas, et erakonnad peaksidki olema demokraatiat arendavateks organisatsioonideks, mille liikmed teevad aktiivselt oma maailmavaatest lähtuvat mõttetööd ning hoiavad käigus ühiskondlikke arutelusid riigi arengu teemal, siis tuleks vist küll lisada, et kõike seda, mida erakondadel oleks vaja teha, erakonnad tegelikult ei tee. Kui püüda täpsem ja konkreetsem olla, tuleks sõnaselgelt välja öelda, et Eesti erakondades on sootuks teised mured.
Olukorras, kus demokraatia kui mõiste on endiselt määratlemata, on see sõna kasutusel demagoogilise müüdina, so vahendina, millel ei tohi olla alternatiive. Kui me tegelikult tunneme muret kasvõi ainult oma kodumaa oleviku ja tuleviku pärast ning ei taha formalismi ja demagoogiat süvendada, võiksime natukenegi süveneda ja olla tunduvalt nõudlikumad nii nende suhtes, kes on lasknud kanda oma kandidatuuri mingisse valimisnimekirja kui ka nende suhtes, kes peaksid hakkama tegema eelistusotsuseid. Nõudlikum oleks vaja olla ka ajakirjanike suhtes.
Darja Saar, vastates küsimusele, kas demokraatia ilma ettevõtlikku eluhoiakuta on võimalik, ütleb, et tehniliselt on see küll võimalik, sest seda olevat näha endistes Nõukogu Liidu ja Lähi-Aasia riikides, kus formaalselt võttes on kõik demokraatiale omased institusioonid olemas. Darja Saar esitab retoorilise küsimuse: “Kas selline demokraatia teeb inimesi ka õnnelikuks ja oma eluga rahulolevaks“ ja lisab, et õnn eeldab eelkõige teatud küpsust ja enesearengut, mis ettevõtliku hoiakuta on võimatu.
Arvan, et Darja Saar võiks leida näiteid oma teesi toestamiseks ka palju lähemalt...
Erakonnad ei saa olla demokraatiat arendavaks organisatsiooniks mitmel põhjusel. Esmalt oleks vaja arvestada, et areng on objektiivne, st arendada ei saa meist keegi mitte midagi ega mitte kedagi. Võimalik on luua (hoida, lõhkuda) arengu eeldusi. Selleks, et arengut soodustavaid asjaolusid tugevdada või luua ning arengutõkkeid vähendada või kõrvaldada, on vaja TEADA, mis see on, mida võib nimetada arenguks, millest areng sõltub ja mis omakorda sõltub arengust.
NB! Tulemuslikuks tegutsemiseks ühiskonnas peab teadma mitte pelgalt ühiskonna arengu mõningaid tegureid, vaid tegurite süsteemi (kõiki tegureid vastastikustes seostes).
Arengu üle arutlejad peaksid teadma, et
o areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid, mis funktsioneerivad ja
muutuvad permanentsete loodusseaduste ja ühiskonnaseaduste kohaselt. Kõik loodusseadused, ühiskonnaseadused ja mõtlemisseadused ilmnevad seaduspärasustena. Inimesed (võimalik, et ka erakonnad?) saavad ühiskonna arengule kaasa aidata, kui nad tunnevad ühiskonna arengu eeldusi ja tõkkeid, oskavad regulatsioonis osaleda ja saavad aru oma võimaliku tegevuse tähendusest, selle võimalikest avalikest ning varjatud toimetest.
o areng on isereguleeruva süsteemi kvalitatiivse täiustumise suunas toimuvate
üleminekute jada (hääbumise suunas toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada on taandareng).
Üldisest arenguõpetusest (dialektikast) praegused üliõpilased kuigi palju ei kuule ja ka lugeda pole kuigi palju ei vastandite võitluse ja ühtsuse, eituse eituse ega kvantitatiivsete muutuste uueks kvaliteediks ülemiku kohta.
o areng on süsteemsuse funktsioon, st inimesed, kellel on administratiivne õigus
otsustusprotsessides osaleda, peaksid teadvustama, et otsustamises osalemiseks (selle õiguse kasutamiseks) on lisaks administratiivsele õigusele vaja ka moraalsert õigust, mis kujuneb tänu asjatundlikkusele (kultuuri- ja ühiskonnaseostes kasvukeskkonnale, süsteemsele haritusele, informeeritusele ja kogemustele, st iseseisvaks, mõtlemiseks, otsustamiseks ja vastutamiseks vajalikule orienteerumisele ning ettenägemis- ja äratundmisvõimele), kõlbelistele veendumustele ja staatusele, mis kujuneb suhtlemises ja mille teguriteks on ausus, õiglus, hoolivus, täpsus, töökus, mõõdukus, aga ka vaprus ja ustavus oma rahvale, usk Loojasse, endasse ja teistesse, enesekindlus ja visadus, vääramatu tahe vastutada nii oma kui teiste tegevuse (ka tegevusetuse) tulemuste ja tagajärgede eest;
o eesmärgid saavad olla inimestel (so subjektil – teadlikult, aktiivse algena
tegutseval adekvaatsel inimesel või vastastikku üksteist arvestavate ja täiendavate inimeste kogumil); st asjadel-esemetel, tekstidel, sündmustel, tegevustel, üritustel jne ei saa eesmärke olla;
o eesmärk on kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks on vaja rakendada tahe ,
olla järjekindel, nõudlik, visa... (vastasel juhul on tegemist pelgalt unistuse või pettusega);
o eesmärk on otsus, millega kaasneb vajadus vastutada kõige selle eest,
mis võib otseselt või kaudselt kaasneda otsustamise ning otsuse täitmisega. Seejuures ei ole oluline, kas tulemused ja tagajärjed ilmnevad globaalselt või lokaalselt, kohe või hiljem, avalikult või varjatult ning on kooskõlas või vastuolus varem avalikult deklareeritud taotlustega;
o eesmärgi seab subjekt ise. Subjekt võib teha otsuseid (otsustada) ja ka võtta
vastu teiste tehtud otsuseid, ent ka teiste tehtud otsuste vastu võtmine või tagasi lükkamine on tahteline akt, millega kaasneb osaline vastutus. (Subjektil on enamasti vaja täita ka kohustusi, mis kaasnevad kellegi sünni või surmaga, kodakondsusega, perekonnaseisuga, ametikohaga... ja ülesandeid, mida antakse.);
o eesmärkide saavutamiseks ja ka sihil püsimiseks on subjektil vaja vahendeid,
nii materiaalseid (ainelisi) kui ka mittemateriaalseid. Tegutsemiseks on vaja aega ja ruumi (NB! aja ja ruumi ühtsust, ehk aegruumi), Vaja on ressursse ja nende kasutamise tingimusi. Hankida saab ressursse, ent mistahes ressursi olemasolu muutub teiste ressursside kasutamise vastavaks tingimuseks. Ressursside kui süsteemi ja tingimuste kui süsteemi maatriks iseloomustab vahendi väärtust. NB! Miski muutub (saab muutuda) vahendiks vaid eesmärgi suhtes.)
Otsustada saab subjekt vaid valikusituatsioonis. Selleks, et subjekt saaks end tunda valikusituatsioonis, peaks ta
o teadvustama, mis kõik otsusest sõltub ja aduma et tal on vaja keskenduda võimalikult hea otsuse tegemisele;
o uskuma, et on küllalt vaba ja iseseisev, et avaldada oma arvamust, ja ei ole alust karta, et oma eelistuste ning parima äratundmise järgi käitumise pärast hakatakse ahistama või karistama oma arvamuse esitajat ennast ja/või tema lähedasi, st ei jäeta ilma vajalikust ega anta seda, mida keegi ei taha);
o tundma ja arvestama ka teisi inimesi, nende vajadusi ja huve, ootusi-lootusi, kahtlusi ja hirme,
o olema küllalt haritud valdkonnas, milles oleks vaja orienteeruda, eristada olemuslikku ja nähtumuslikku nii funktsioneerimise, muutumise kui ka arengu kontekstis;
o saama aru, et olude, olukorra ja situatsiooni, alternatiivide ja nende võimalike toimetega tutvumiseks tuleb võtta aega; süveneda ja uurida, kui vaja ka katsetada, arutada eri suunitluse poolest tuntud asjatundjatega, leida nii poolt- kui vastuargumente jms;
o saama aru kausaalsetest ja funktsionaalsetest seostest eri süsteemides ja nende metasüsteemides;
o olema küllalt informeeritud minevikust ja olevikust siin ja mujal;
o jõudma nägema, et enne otsustamist on (peab olema!) enam-vähem vastuvõetavaid võimalusi mitu, igal alternatiivil oma plussid ja miinused, mis võivad ilmneda avalikult ja varjatult, kohe ja hiljem...; (st, kui ühtki alternatiivi ei ole, on inimene mitte valiku- vaid sundsituatsioonis ja otsustamine ei ole võimalik.
NB! Kui subjekt otsustamises osaleda ei saa (kui ta ei usu, et on otsustamises osalenud), ei saa kujuneda aktiivsus- ega vastutustunnet (rahulolust ja edasiviivast elupingest rääkimata) ning võivad tekkida võõrdumine, võõrandumine, anoomia, indolentsus... Kaotsi võib minna usk ja usaldus, lootus, austus, armastus ja kindlusetunne.
o suutma luua prognoose ja nende varal ka erivärvi (vähemalt „rohelist“, „roosat“ ja „musta“) stsenaariume;
o olema küllalt kogenud, et ette näha (aimata, sõnastada ja modelleerida) küllalt süsteemselt, kiiresti ja täpselt) mis võib eri otsuste täitmisega kaasneda ning ära tunda otsuste tegelikke toimeid eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel;
Erakonnal, kes (mis?) on käsitatav enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina ning tahab saavutada eesmärke, peab olema küllalt hea juhtimisalane, valitsemisalane, haldamisalane ja sidustusalane kvalifikatsioon, mõistlikuks peetav orientatsioon, tugev motivatsioon oma rahva ausaks teenimiseks, avar eruditsioon, hooliv, õiglane ja avatud stiil... Kvalifikatsioon kujuneb teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsuses.
Erakonnad, mis on sisuliselt vaid korporatiivsed kogumid ja kus on eesmärgiks hõivata võim, mis võimaldaks püsida võimul (loe: võtmepositsioonil olevaks otsustajaks), et
o kaitsta senise edu saavutamise saladusi;
o tagada seadusloomes endale õigus koostada oma valimiskampaania rahastajatele soodsaid õigusakte ja tõrjuda õigusakte, mille toime võib kujuneda vastupidiseks;
o saada palju (nii palju kui võimalik) hüvesid - paigutada „oma“ inimesed juhtkonda riigi aktsiaseltsides ja asutuste-ettevõtete nõukogudes;
o jaotada ressursse (mängida „esimest viiulit“ riigieelarve koostamises,, „katuseraha“ andmises, „riigihangete“ suunamises, maksusüsteemi „täiustamises“ jms);
o korraldada kõike, mis on vajalik kinnisvara ja nn riigihangete kantimisel;
o tiirutada ringi mööda maailma („käia osalemas“);
o tagada rahuldavad tingimused oma ja oma sõpruskonda kuuluvate isikute vanaduspäevade veetmiseks.
Kui maailmavaatest on erakondades üpris ähmane kujutlus, siis ei aita raha lisamine; siis on vaja muuta juhtkonna koosseisu ja struktuuri ning kehtestada kompetentsuse, personaalse vastutuse ja avalikkuse printsiip. Siis tuleb luua ja avalikustada tegutsemise printsiibid koos tegijate, tegevuse ja tulemuste hindamise kriteeriumidega ning kogu tegevus edasi- ja tagasisidestada.
Igaüks võib ise vaadata, kui selge kujutlus on erakondades poliitikast ja poliitika teguritest, ideoloogiast ja ideoloogia teguritest, majandusest ja majanduse teguritest, tervisest ja tervise teguritest, tegevussüsteemist ja kasvõi ühest tegevusest - tööst... Sama oleks vaja vaadata ka hariduse, kultuuri, teaduse jm ühiskonnas olulise tundmise kohta.
Demokraatia on kultuuri ja hariduse funktsioon. Riik, kus on võimalik pääseda võimule ja püsida võimul põhjendamatult, so mitmesuguste manipulatsioonide kaudu, ei saa kujuneda demokraatlikuks.
Selleks, et mingil erakonnal kujuneks moraalne õigus sekkumiseks ühiskonnas kulgevatesse protsessidesse, peaks erakonnas olema
o arusaam inimesest, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast ja kultuurist;
o teadmine endast ja igast kodanikust kui subjektist õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsuses;
o arusaam enda ja iga kodaniku aktiivse tähelepanu objektidest nii horisontaalse kui ka vertikaalse regulatsiooni kõigil tasanditel:
o ettevalmistus selleks, et näha käsituse objekte küllalt paljudest vaatepunktidest, küllalt süsteemselt ja kompleksselt, metasüsteemide kontekstis;
o teooria, metodoloogia ja metoodika ühiskonnas ja selle eri valdkondades ning piirkondades kujunenud ja kujunevate vajaduste hoomamiseks;
o süstemaatiline analüütiline töö ühiskonnas kujunevate vastuolude prognoosimiseks ning kujunenud vastuolude põhjuste tuvastamiseks;
o ettevalmistus ja orientatsioon süstemaatiliseks sotsio-kultuuriliseks ja organisatsiooniliseks loominguks, mis võimaldaks kavandada meetmete süsteemid
• rahva usu, usalduse ja kindlusetunde taastamiseks,
• konfliktide ennetamiseks vajalike meetmete süsteemi loomiseks,
• tööhõive suurendamiseks (tööpuuduse vähendamiseks),
• ametialase ja kutsealase ettevalmistuse võimaldamiseks igas õppekontsentris,
• vaesuse põhjuste vähendamiseks,
• rahva võõrdumise ja kodumaast irdumise põhjuste kõrvaldamiseks,
• riigi ametkondade ja ametite võõrandumise peatamiseks,
• väiketootmiseks vajaliku taristu hoidmiseks nii maal kui linnas,
• perekonnasidemete hoidmiseks ning tugevdamiseks,
• elukvaliteedi parandamiseks (varandusliku diferentseerumise tõkestamiseks),
• sõbralikuks, vastastikku rikastavaks koostööks teiste rahvastega;
o Eesti edu ja ebaedu, arengu ja hääbumise tegurite avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks;
o ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi koosseisu, struktuuri, geneesi ja dünaamika käsitamiseks kõikides õppekontsentrites;
o kodanikele sellise (kaasajal rahuldavaks peetava) kvalifikatsiooni, orientatsiooni ja motivatsiooni võimaldamiseks, tänu millele avaneks kodanikel (ka neil, kes on kuidagi kuhugi saadikuks, ametnikuks või nende nõunikuks sattunud) reaalne võimalus osaleda tunnetussüsteemide, loomesüsteemide, kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemide, kultuuri-, haridus-, teadus- ja tervishoiusüsteemide hoidmises ning täiustamises.
Poliitikateemalistes avaliku arvamuse küsitlustes on kujunenud tavapäraseks küsida: «Mil määral Te olete rahul demokraatia arenguga riigis?». 2012. aasta sügisel toimunud Eurobaromeetri andmetel oli Eestis demokraatia arenguga rahul 38 protsenti. Rahulolematuid oli 60 protsenti kodanikest.
Selle „tulemusega“ pidavat Eesti jääma selgelt alla Euroopa Liidu keskmisele (võrdselt 49 protsenti nii rahulolijaid kui rahulolematuid). Kuigi keegi ei tea, kuidas peaks sellisele küsimusele antud vastuseid tõlgendama, arvatakse ometi, et midagi need arvud näitavad ja selliseid küsitlusi tuleks aina korrata, seevastu uuringuteks enam ammu võimalusi ei ole.
Juhan Kivirähk pidavat arvama, et vastajate hulgas on palju neid, kes annavad hinnangu demokraatiale puhtalt selle põhjal, kui edukalt riigivõim ühiskonna ees seisvaid probleeme lahendada suudab ning kas poliitikud suudavad tagada riigis heaolu ja turvalisuse. Ehk siis hinnatakse sisuliselt riigivõimu tõhusust ja usaldusväärsust.
Juhan Kivirähk olevat kindel, et leidub ka selliseid vastajaid, kes lähtuvad riigi demokraatlikkuse hindamisel võimalusest ise otsuste tegemises osaleda, kes ootavad avalikku arutelu, inimeste ärakuulamist ja nende seisukohtadega arvestamist.
Paljud loodetavasti mäletavad, et aasta tagasi, mil Eurobaromeeter avaldas inimeste rahulolu demokraatia arenguga, põrkusid Eesti avalikkuses kaks vastandlikku demokraatiakäsitlust. Kui suur osa poliitikutest leidis tollal et Eestis välja kujunenud nelja suure erakonnaga parlament tagab valijate huvide igakülgse esindamise ja demokraatliku riigivalitsemise, siis teised inimesed olid sootuks teist meelt ning käsitlesid sellist stabiilsust pigem stagnatsioonina ja ohuna demokraatiale. Postimees tuletab meelde, et Harta12 sissejuhatav sõnum kõlas; „Eesti demokraatia laguneb meie silmade all,“.
Erakonnad ja nn valimisliidud püüavad kokku panna programm ja need rahvale kuidagi maha müüa lootuses, et keegi nagunii ei suuda ega viitsi süveneda ning varsti ei mäleta, kes mida lubas ja kuna ka kontrollida pole midagi võimalik, siis ei pruugi lubaduste sisu pärast muretseda .
Olukorras, kus valitseb arusaam, et „võitja võtab kõik“, kus kogu riiklikku tarkust nähakse koonduvat vaid võimukoalitsiooni kuuluvate erakondade kätte ja kõikide teiste arusaamad ja ettepanekud lükatakse otsustamisel kõrvale, pole rahvalgi mõtet pürgida asjatundjaks. Seega tuleb tõdeda, et praeguse korra järgi korraldatud valimised tervikuna .kahjustavad nii riiki kui rahvast, demokraatiast rääkimata. Viimane saab fiktsioonina püsida seni, kuni iseseisvumisest tingitud eufooria üle läheb ja rahval ei ole enam ükskõik, mis kodumaast edasi saab.
Siim Kallas ütles Paide arvamusfestivalil, et valija peaks erakondade asjatundlikkust usaldama nii, nagu me usaldame koju kutsutud torulukkseppa. Paraku on ilmselge, et praegusel viisil elades ja olles ei suuda poliitikud küll kodanikes sellist usaldust tekitada.
Nõustuda saab soovitusega, et erakondadest saaksid ühiskondliku debati käigushoidmise mootorid, mis seaksid oma eesmärgiks kogu riigis olemasoleva tarkuse koondamise ühiskonna üldise hüve leidmiseks ja teostamiseks. Siis peaksid need inimesed, kes on erakondade eesotsas, kas vabandama ja lahkuma, või oma orientatsiooni kardinaalselt muutma ja hakkama õppima, kuulama-vaatama, mõtlema ning arvestama seda mis on riigis tegelikult toimunud ja mille toimumiseks on tee juba sillutatud.
Sissejuhatuseks tuleks tunnistada, et olukorras, kus elanikkonnal ei ole võimalik eelistusotsuste tegemises osaleda, on valimised tegelikult mõttetud.
Fiktiivse „osalemisega“ süveneb rahva võõrdumine riigist ja riigi võõrandumine.
Ülo Vooglaid
Kui midagi jäi ähmaseks, siis täpsustame
vooglaid.ylo@gmail.com või
56 66 01 22
