ÜLO VOOGLAID
Foto: Sven Arbet
Sotsioloog Ülo Vooglaidi avalik kiri regionaalministri nõunikule Sulev Valnerile.
Tere, Sulev!
Oled nüüd juba mitu kuud regionaalministri nõunikuna mööda Eestit ringi sõitnud, et olukorraga põhjalikumalt tutvuda. Raske uskuda, et pärast aastaid kestnud Maalehe peatoimetajaks olemist ja elamist inimeste seas Haanja kuplite vahel sa olukorda tegelikult veel ei tea. Sind kiidetakse, sest sa pidavat oskama kuulata kah ja sageli ka aru saama sellest, millest jutt käib.
Omaette küsimuseks on, kuidas Eestis on poliitikud niisugusesse olukorda jõudnud, kus kõrge riigiametnik äratab tähelepanu ja paneb imestama, et kuulab ja saab aru. Muidugi võib rahva seas olla selliseidki, kes hoomaks mitte ainult juppe, vaid ka tervikut, eristamaks põhjuseid ja tagajärgi, aga kahjuks pole sellest veel kuigi palju kuulda olnud.
Sulev, kas sa oled saanud aru, kes sinu nõu vajab ja mis otstarbel oled üldse sellesse ametisse kutsutud (võetud)? Kuulda ja lugeda on olnud peamiselt liitmisest ja lahutamisest tõmbekeskuste ümber ja kuulda on ka Tallinna Ülikooli politoloogia tudengite katsetest kedagi või midagi konsolideerida, aga inimesest, tema heaolust ning elamise ja olemise eeldustest ei ole veel kuulda mitte midagi.
Kas sa ise oled juba jõudnud arusaamisele, milleks kohalik omavalitsus on üldse loodud? Milleks need liitmised ja lahutamised, kui inimeste heaolu, võimalus teha tööd ja teenida elatusvahendeid, sellega mitte mingil viisil ei seondu? Suur osa Eestist on muutunud elamiskõlbmatuks. Infrastruktuur on lagunenud, tööd ei ole, ja olukorras, kus pole lootustki veel, et oma töö ja mõistuse varal oleks võimalik elamisväärselt elama hakata, süveneb masendus, mida ei saa pidada üllatuseks.
Majandusgeograafid, kes on üksteise alla regionaalministrit nõustanud, ei pruugi aru saada sellest, mis on ühiskonnas sotsiaalne, mis on kogukondlik ja tänu millele saaks kujuneda (taastuda) külakogukond. Pettusele rajatud mõttekonstruktsioonide täiustamine on mitte ainult naeruväärne, vaid varem või hiljem ka häbiväärne.
Kõlvatul alusel olevaid mõttekonstruktsioone ei saa täiustada, neid tuleb muuta.
Paraku on ühiskonnas nii, et seda, mida oleks vaja muuta, otse muuta ei saa. Muuta oleks võimalik selle põhjuseid, aga need on vaja esmalt avastada, süsteemiks põimida ja mõtestada.
Kirjuta, palun, Eesti maarahvale (muidugi ka teistele huvilistele), millised on praeguseks kujunenud olud ja olukord. Kirjuta, milline on sinu lähtekoht selles väga keerukas, kuid tänuväärses töös.
Igaks juhuks mainin, et inimene ei ole (ei või olla) vahendiks! Inimene on eesmärk. Kui see mõte osutub liiga raskeks, siis pole mõtet edasi rääkida ja muidugi pole siis ka mõtet nõunik edasi olla. Küllap sa oled märganud, et mittesüsteemsed käsitlused rahuldavate hulka ei kuulu.
Kirjelda natuke lähemalt seda süsteemi, mis on sinu tähelepanu objektiks. Kas sa oled kunagi pannud tähele, et igasugune rahva tulu sõltub mitte pelgalt jaotamisest, vaid tootmisest, aga tootmise efektiivsus on infrastruktuuri (süsteemsuse) funktsioon, objektiivne kaassõltuvus.
Kui juba paarsada aastat tagasi Eesti talumees tundis tünnilaua seadust, siis küllap peaksid sinagi seda aeg-ajalt meenutama. Ühiskonnaelu ükski tegur ei ole nii tugev, et tänu sellele võiks süsteem muutuda rahuldavaks. Ühiskonnaelu iga tegur on nii tugev, et selle madal (talumatu) tase muudab mõttetuks kõik muu. Tootmisel, Sulev, on mõtet üksnes juhul, kui tulemus on kvaliteetne, tähtaegne ja usaldusväärne. Ja tulud ei kaasne tööga, vaid müümisega.
See tähendab, et kiiremas korras on vaja taastada riiklik varustus, turustus, sealhulgas eksport. Loomulikult tuleb võtta meetmeid selleks, et raha jääks tootmisühistute eneste kätte, ja väljuda pankade pitsitustest.
Sulev, kas sa oled jõudnud välja selgitada, milline osa Eesti rahvastikust on võõrdunud riigist ja selle alasüsteemidest, ei usu ega usalda mitte midagi ega mitte kedagi? Kui sa oled saanud aega sellega tutvuda, siis ehk on sul ka mõni idee, kuidas oleks võimalik võõrandumisest jagu saada. Kas sa oled saanud vaadata ja mõelda, millisele osale Eesti elanikkonnast on riik võõrandunud (muutunud vaenulikuks jõuks, pöördunud rahva vastu)? Pane tähele, võõrdumine ja võõrandumine on erinevad asjad, ja kui sa sellest jagu ei saa, siis on kogu nn haldusreform mõttetu ja mõeldud näima mänguna neile, kes ei taha sellest aru saada.
Selleks et sul oleks põhimõtteliselt võimalik edu saavutada, peaksid sõnastama maaelu kui probleemi. Kuidas seda teha? Sul peab olema maaelu kõigi oluliste karakteristikute loend. Teiseks kriteeriumid praeguse olukorra, olude ja situatsiooni hindamiseks. Siis tuleb luuagi terviklik kujund maaelu kohta sellisena, nagu see on. Seejärel saab luua samal alusel kujutluse maaelust kui eesmärgist lähema ja kaugema tuleviku kohta.
Nüüd alles saab hakata avastama, sõnastama ja avalikustama, miks maaelu ei ole praegu selline, nagu peaks olema. Loodetavasti sa lood nimistu kõige selle kohta, mis on praegu maal hästi, mida tuleb hoida, tugevdada, kindlustada, säilitada.
Teiseks lood loendi kõige selle kohta, mis on kehvasti ja lisad ekspertide kujutluse ebarahuldava olukorra (olude ja situatsiooni) põhjuste kohta.
Kolmandaks. Loodetavasti koostad ja avaldad kiiresti loendi kõige selle kohta, mis peaks Eesti ühiskonnas olema, aga mida veel ei ole ja teed oma ettepanekud kõige selle ellukutsumiseks, mis hädasti vajalik.
Neljandaks, esitad oma arusaama selle kohta, mida ühiskonnas, sealhulgas maal, olla ei tohiks ning ühtlasi töötad välja meetmed sellest olukorrast vabanemiseks.
Ole kena, ära lase rohkem haldusreformi ümber vigurdada. Selle tegevusega kaasneb väga suur vastutus. Keegi ei anna sulle andeks, kui soovitad jätkata hävingu kursil ja teha midagi sellist, millel inimeste heaoluga midagi ühist ei ole. Pead leidma arengutee. Pead leidma tee, kuidas absurdisituatsioonist välja pääseda.
Selleks pead avastama absurdisituatsiooni langemise põhjused ning looma meetmete süsteemi nende põhjuste kõrvaldamiseks. Lähtekohaks ei saa olla haldusreformid, lähtekohaks peab olema inimese elu
ja heaolu.