Paljud muretsevad Eesti saatuse pärast ning paljud on lootuse kaotanud. Aga on ka neid, kes usuvad, et kui suutsime vabaneda võõrvõimudest, siis suudame jagu saada ka nende jäänukitest.

Artikkel: http://www.delfi.ee/news/paeva...

Ühiskond on tiine. Rahvas kannatab küll kaua, aga mitte lõpmata kaua ja on asju, mida ei taluta ega andestata. Harta 12 tekitas uue olukorra. Vabariigi Presidendil ei sobinud seda ignoreerida ja ehkki Kadriorus polnud ei aega ega ka jõudu ettevalmistusteks, korraldati Jääkeldris paaritunnine avalik arutlus, kus mõned inimesed said öelda mõned repliigid... Arutelu ei olnud, aga otsus tehti ja selle täitmine usaldati Eesti Koostöö Kogule.

Selle peale avaldas koostöö kogu pöördumise.

1) Pöördumises seisab: "21. novembril Vabariigi Presidendi, Harta 12 allakirjutanute, vabakonna ja parlamendis esindatud erakondade esindajate ning kultuuritegelaste ja poliitikateadlaste käivitatud Kadrioru Jääkeldri algatuse sihiks on riigivõimu ja kodanike vahelise usalduskriisi lõpetamine."

Niisiis, kogu nendib, et Eestis on usalduskriis ja soovib seda lõpetada. Paraku ei saa ühiskonnas lõpetada ühtki kriisi, ei majanduskriisi, finantskriisi, kultuurikriisi, kõlbluskriisi, õiguskriisi, usalduskriisi ega muid kriise, tegeledes üksnes nende kriisidega. Vaja on tegeleda ehk avastada, sõnastada ja avalikustada iga kriisi põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem). Siiani on analüütiline töö tegemata.

Jääkelder ei algatanud midagi. Algatada ja ka lõpetada saavad inimesed. Aeg näitab, kas see algatus soodustas kriisi põhjuste tuvastamist ja avalikustamist või tehti tegelikult pelgalt katse suunata ühiskonnas küpsenud pinged tupikteele.

Koostöö kogul on vaja vastata vähemalt järgmistele küsimustele:
* miks on usalduskriis tekkinud?
* Miks ei ole elanikkonnal võimalik usaldada erakondi ega neis askeldavaid poliitikuid?
* Miks ei saa usaldada ametnikke, alates poliitikute nõustajatest ja lõpetades põhiseaduslike institutsioonide eesotsas olevate isikutega?
* Miks ei ole enam võimalik usaldada valitsusjuhti ja mitmeid ministreid?

Kuna kriisi lihtsalt lõpetada ei saa, tuleb tegeleda selle põhjustega. Selleks tuleb muuta:

1. koosseisu (inimesi, kes on otse või kaudselt põhjustanud talumatuks kujunenud olud, olukorra ja/või situatsiooni),
2. struktuuri (inimeste ja organisatsioonide paiknemist üksteise suhtes),
3. eesmärke (kujutlusi tulevikust kui olekust, mille saavutamiseks on vaja rakendada tahe); eesmärgid on otsused, millega kaasneb vastutus,
4. tegutsemise põhimõtteid,
5. hindamise aluseid (kriteeriumite taksonoomiat inimeste ja nende tegevuse, organisatsioonide-institutsioonide, programmide-projektide, tulemuste-tagajärgede, keskkonna ja muu olulise hindamiseks).

Tõenäoliselt oleks vaja muuta ka vahendeid ning infrastruktuuri (taristut). Vaja oleks teada ja arvestada, et kui ülalnimetatust jääb kasvõi üks "kahe silma vahele", siis ei ole kuigi oluline, mil määral muudetakse mõnda teist edu saavutamiseks vajalikku tegurit, sest siis saab tekkida vaid näimiseks mõeldud kära ja kokkuvõttes ei muutu midagi.

2) Pöördumises seisab: "Eesti Koostöö Kogu viimaste aastate kogemus lubab väita: riigi ja kohaliku võimu asutuste, erialaliitude, huvigruppide ja vabakonna tulemuslik, kõigi osaliste argumente ja muresid maksimaalselt arvestav koostöö ja tulemuseni jõudmine on võimalik. Loomulikult eeldab see tahet kuulata kõiki argumente ja arutelukaaslaste aktsepteerimist."

Paraku on senine praktika näidanud, et siiani ei ole niisugust võimalust olnud.
Koostöö kogu on tegelenud mitmete küsimustega, aga ei ole suutnud veel tulemuslikuks kujuneda. Koostöökogu tegevuses ei ole veel märgata taotlust kujuneda professionaalseks.

Siiani ei ole koostöö kogu pidanud vajalikuks ei teooriat ega metodoloogiat. Päevakorras ei ole veel olnud ka andmete usaldusväärsus. Järelikult ei ole võimalik võtta tõsiselt ka seda, mida on esitatud faktide, hinnangute ja järeldustena. Varasematel aegadel on Koostöökogus nimetatud andmeid infoks, kooliskäimist hariduseks, ühiskonda majanduseks...

Veel ei ole olnud näha, et kogu oleks sõnastanud mõne probleemi. Seetõttu pole midagi imestada, et paljude arvates ei saa kogu veel kõnealust protsessi juhtida. Kui kogul on teooriad, mille raames oleks võimalik edasi minna, siis oleks vaja need kiiremas korras avalikustada. Vastasel juhul ei tule analüüsist ega sünteesist midagi välja ning pole palju lootust, et kogu suudab üldistada sinna saadetud ettepanekuid ning teha järeldusi, tuletada ettepanekuid ja soovitusi.

Koostöö ei saa olla ühepoolne. Koostööks on vaja, et mõlemad (kõik) pooled oleksid mitte ainult asjalikud, ausad ja õiglased, vaid ka vähemalt nii palju haritud, et teaksid nende sõnade tähendust, mida arutlustes kasutatakse ja nii informeeritud, et ei peaks igal sammul imestama.

Sõnavabadusel on mõte vaid sel juhul, kui kellelgi on kohustus kaitsta neid, kes seda õigust kasutavad, kui keegi on tegelikult kohustatud ka kuulama ja tegelikult arvestama rahuldaval määral argumenteeritud seisukohti.

Eesti ühiskonnas võib igaüks omaette rääkida küll ja rohkemgi veel. Praegu pole sellel veel mingit mõtet. Heal juhul saadetakse kirjutajale vastus „... tänab Teid kirja eest. Vajaduse korral Teie kirjas avaldatud mõtteid arvestatakse.“

Koostöö mängimine ei ole koostöö. Kui koostöös soovitakse jõuda tulemusteni, on vaja tunnistada, et partner ei ole mingi tobu, kes ei saa millestki aru ja laseb ennast mõnitada või lõpmata kaua ninapidi vedada. Koostöös on vaja olla siiras.

3) Pöördumises seisab: "See on võimalik, kui koostöö aluste ja eesmärgi osas sõlmitud kokkulepped on arusaadavad. See on võimalik, kui neid kokkuleppeid austatakse ja täidetakse ning kui hoidutakse olupoliitilistest manipulatsioonidest ja oma huvide edendamisest teiste partnerite arvel."

Riigikogu, valitsuse ja rahva koostöö ei saa olla kokkuleppe küsimus; rahval (loe: kõrgema võimu kandjal) on õigus nõuda, et Riigikogu ja Valitsus teeksid kõik võimaliku riigi kaitsmiseks ning rahva hüvanguks, nagu ka looduse, Looja ja kultuuri hoidmiseks. Paraku võib näha ja tunda vastupidist igaüks, kes ei kuulu eliidi hulka. Kõige selgemalt avaldub lootusetus sündivuses ja väljarändes. Kui koostöökogu ei näe (või näeb, aga ei tunnista), kriisi põhjuste hulgas rahvalt võimu kaaperdamist ning rohkem kui poole elanikkonna paiskamist vaesusse, siis pole koostöö mõeldav ja arutada pole mitte midagi.

Millest oleks arutlejatel vaja aru saada?

Kas igaks juhuks oleks kõigil vaja veel paar korda lugeda, mis on kirjas Põhiseaduse preambulis? Ehk oleks igaühel, pea käte vahel, vaja üle lugeda ka Põhiseaduse teised osad, tuletada meelde kõigi, nii kodanike, saadikute kui ametnike õigused, kohustused ja vastutused ning mõelda, millistel eeldustel oleks tegelikult (mitte mängult!) võimalik Põhiseaduses sõnastatud õigusi kasutada ja seal fikseeritud kohustusi täita?

Kas oleks vaja (ja võimalik) kooku leppida, et edaspidi hakkavad saadikud täitma Riigikogu ja nüüd juba ka kogu rahva ees antud vannet? Kas oleks tingimata vaja kokku leppida, et need, kes on kogu aeg oma vannet rikkunud, võiksid Riigikogus rahumeeles edasi istuda?

Kokkulepped on sageli vajalikud, aga ei saa olla otsustamisel ainsaks ja peamiseks taotluseks. Oma rahva teenimine on nii Riigikogu ja Valitsuse kui ka teiste põhiseaduslike institutsioonide kohustus ja mitte midagi sellist, mille üle oleks vaja käia kuskil keldris aru pidamas ning aeg-ajalt, kui vesi ahjus, kellegi suvast lähtuvalt midagi kokku leppida.

Vande rikkumine on küllaldane alus saadiku ja mistahes ametniku tagandamiseks.

Koostöös saavad olla subjektid. Koostöö kogu ei kujuta endast veel ei enesejuhtimise ega sotsiaalse juhtimise subjekti ja ka elanikkonda ei ole veel võimalik käsitada riigi tuleviku üle sisuliselt arutleva partnerina. Rahvast on liiga kaua tõrjutud ja lollitatud. Suur osa elanikkonnast on kaotanud usu ja usalduse. Need, kes on käega löönud, ei taha kuuldagi mingist koostööst, näiteks valima minemisest.

Kui kogu ei taha, et rahva üle edasi naerdaks, vaid peab vajalikuks usalduskriis ületada, siis on vaja alustada algusest, mitte keskelt! Siis on vaja kaasata eksperdid, luua kogu käsituse teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus. Rahvakeeli öeldes, tuleb enne mee korjamist luua kärg, kuhu mesi panna.

Ühiskond ei ole homogeenne, vaid heterogeenne ja seetõttu on ühiskonnas orienteerumiseks vaja tunda ühiskonna struktuuri. Ei piisa vaid demograafilise struktuuri tundmisest, vaid tunda ka jaotumist elukvaliteedi, elustiili ja –rütmi alusel, töö- ja tootmisvahendite omandiõiguse järgi, võõrdumise ja võõrandumise järgi.

Vaja on teada, milline osa elanikkonnast tunneb end probleemses ja milline osa absurdses situatsioonis, milline osa tõeses ja milline osa mängulises situatsioonis, milline osa valiku- ja milline osa sundsituatsioonis. Vaja on aru saada, miks nii suur osa maa- ja linnarahvast, noortest ja vanadest on kaotanud usu endasse, oma nii väga-väga oodatud ja armastatud riiki ning selle tulevikku. Paraku pole koostöö kogu siiani veel ühtki probleemi sõnastanud...

4) Pöördumises seisab: "Eesti Koostöö Kogu nõukogu võtab austuse ja vastutustundega vastu Kadrioru Jääkeldri koosolekul osalenute ettepaneku tagada ühise seadusloomeprotsessi praktiline korraldus."

Kuidas saab Eesti Koostöö Kogu nõukogu tagada ühise seadusloomeprotsessi praktilise korralduse? Seadusloome ei kuulu koostöö kogu ega selle nõukogu kompetentsi.

Nii nagu Jääkeldrisse kutsutud isikutel polnud mingeid volitusi selliste otsuste tegemiseks, mida keegi peaks kuskil täima, pole ka koostöökogul mingit õigust teha Riigikogule ettekirjutusi, ammugi mitte tagada kompetentsust (ühise?) seadusloomeprotsessi mingil viisil korraldamist. Asjaolu, et Riigikogus ei ole seadusloomeks vajalikku potentsiaali, on üldtuntud fakt. Koostöökogu ei saa seda puudust kompenseerida ega jätkuvalt varjata.

Küsimus on praegu selles, kas koostöö kogu adub Riigikogu madala maine põhjuseid, kas ta suudab nimetada neid põhjuseid arusaadava selguse ja konkreetsusega ning avastada ja avalikustada ka põhjused, miks seadusandlik kogu muutus tühiseks „kummitempliks“.

Peatselt selgub, kas ka kogu meelest on elanikkond loll, saamatu ja hoolimatu, või tark, sihiteadlik ja hooliv, ent esialgu ilma otsustamises osalemiseks vajaliku ettevalmistuseta.

SDE tegi ettepaneku korraldada usalduskriisi ületamiseks erakorralised valimised. Kui ideoloogias ei toimu kardinaalseid muutusi, tänu millele saaks elanikkond muutuda kodanikeks, siis poleks seegi samm ei mõttekas ega võimalik. Praegu ei läheks väga paljud inimesed üldse valimismängu kaasa tegema.

Seaduste paranduste parandused...

Riigikogu maine on väga madal, sest petuskeeme ei olnud võimalik kauem varjata. Riigikogu on teinud seadusi ja siis aina seaduste parandusi ja paranduste parandusi...

Samas on seadusandlus edasisidestamata ja ka tagasisidestamata. Olukord on veel hullem kui esimesel pilgul paistab. Riigikogus (aga järelikult ka valitsuses, kus seaduseelnõud ette valmistatakse ja kooskõlastatakse) ei ole riiklikus regulatsioonis vajalikku terminoloogilist ja kontseptuaalset alust.

Kes kahtleb, kas olukord nii hull on, see võib proovida, kas tal õnnestub leida kasvõi paar-kolm saadikut ja/või ametnikku, kelle kujutluses on näiteks majandus, õigus, poliitika, ideoloogia, haridus, kultuur, areng, siht, eesmärk ja vahend enam-vähem sarnase tähendusega (samasuguse koosseisu, struktuuri ja funktsioonidega). Olukorras, kus riiklikus regulatsioonis vajalikud mõisted ei ole määratletud, piiritletud ja seostatud, ei ole mõistlik teha nägu, et seda kõike polegi vaja ning hõisata, et ah, käib küll!

Riigikogus ja valitsuses ei tunta seaduste kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanisme ja ei ole juttugi seaduste toimemehhanismide toimete süsteemist.

Seadusloome tase on primitiivne. Mida saaks koostöö kogu selles olukorras ette võtta? Mida oleks kogul võimalik tagada? Küllap tuleb tunnistada, et mitte midagi.

Omamoodi märgilise tähtsusega on kogu märkus, et ta võtab Kadrioru Jääkeldri koosolekul osalenute ettepaneku (?) vastu austuse ja vastutustundega. Enamasti võetakse sedalaadi ettepanekuid palve vormis esitatud kohustustena.

Tõenäoliselt hakkab nii Kadriorgu kui ka Toompeale laekuma igasuguseid kirju. Eestis ametnikud kodanike kirjadele enamasti ei vasta, olgu need ettepanekud, palved või kriitilised märkused. Siinsetest elanikest (pärismaalastest) ei tee välja ka ELi asutustes ametis olevad isikud. Küllap tuleb koostöö kogul needki ametnikud kas korrale kutsuda või paluda tegelema millegi muuga.
Mis puutub vastutusse, siis see kaasneb (sünnifaktiga, kodakondsusega, perekonnaseisuga, ametikohaga või valimisega), ent mis puutub vastutustundesse, siis see saab kujuneda läbi otsustamise. Teist teed ei ole!

Kui Eestis ei õnnestu riiki sisuliselt edasi- ja tagasisidestada ning kehtestada ametnike ja saadikute reaalne vastutus oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgede eest, siis ei ole võimalik uskuda, et mingite arutluste abil saaks siin kujuneda midagi, mis on oluliselt parem praegusest olukorrast. Ühiskondlikus kokkuleppes peaks olema säte, et ametivande rikkumist käsitatakse riigi ja rahva reetmisena.

Eestis on aina süvendatud konkurentsi ja seletatud, et see viib edasi... Koostöö on jäänud unarusse. Ametialast ettevalmistust Eestis enam (veel?) ei võimaldata ja ametialase kompetentsuse nõudmine on muudetud farsiks. Küllap on ammu aeg selgelt ja korduvalt rõhutada, et kellelgi ei ole õigust kodanikke provotseerida ja muul viisil eksitada.

Oluline on nii asjatundlikkus kui ka ustavus, tasakaalukus, töökus, ausus ja õiglus. Veel ja veelkord on vaja üle rääkida, et igasuguste valimiste ja määramistega tekib vaid formaalne õigus otsustamises osalemiseks. Saadiku või ametniku rollis tegutsemiseks on vaja ka moraalset õigust.

5) Koostöökogu kutsub kõiki Eesti elanikke, kodanikuühendusi, poliitikaeksperte ja erakondi kasutama võimalust kujundada ühiselt heas usus meie demokraatia homset päeva.

Otsustamises (NB! mitte otsustamise mängimises) osalemiseks on vaja suurt hulka eeldusi. Eesti koolides, sh kõrgkoolides ja ülikoolides, ei ole võimalik saada aktiivse ja vastutustundliku kodanikuna käitumiseks vajalikku ettevalmistust ühiskonnas ega kogukonnas, institutsioonides ega organisatsioonides.

Kui Koostöökogu kutsub kõiki tegema ettepanekuid Eesti ühiskonna usalduskriisist väljatoomiseks, siis tuleb kahetseda, et Koostöökogu oli sunnitud kiirustama ja ei jõudnud märgata, et valdav osa elanikkonnast ei ole süsteemseteks prognoosideks ja kodanikuna käitumiseks veel vajalikul määral haritud, informeeritud ega kogenud. Seetõttu olekski vaja alustada just kodanikuhariduse täiendamisest kasvõi „teeme ära“-stiilis.

6) „Eesti Koostöö Kogu ootab juba täna Eesti elanike ja organisatsioonide ettepanekuid järgmistel Kadrioru Jääkeldris kokku lepitud valdkondades:
* erakondade rahastamise ausus ja kontrollitavus, sealhulgas rahavõimu mõju kahandamine poliitilises otsustusprotsessis;
* erakondadevahelise ja -sisese konkurentsi ausus ja elavus;
* valija hääle kaalukus valimistulemuse otsustamisel;
* kodanike aus kaasatus ja laialdasem osalemine poliitilises protsessis valimistevahelisel ajal;
* ühiskondliku ruumi (sund)politiseerimise ja -parteistamise pidurdamine.“

Peaksime ehk tõsisemal toonil küsima, mis kokkulepe see oli. Kes, kus ja millal jõudis järeldusele, et just need viis küsimust on Eesti elu võtmeküsimused? Miks oleks vaja keskenduda nendele küsimustele ja piirduda nende küsimustega?

Minu meelest oleks sellise skeemi järgi korraldatud arutlus primitiivne ning võib jätta vaid mulje soovist seada riik taas kord arenguteele. Vaja on saada jagu haldussuutmatuse põhjustest.

7) „Koostöökogu palub saata oma ettepanekud Eesti Koostöö Kogu meiliaadressileinfo@kogu.ee või postiaadressile Roheline aas 5, Tallinn 10150.“

8) Koostöökogu lubab, et saadetud ettepanekud lisatakse järgmise aasta alguses käivituvasse ühisloomeprotsessi, mille tulemused esitatakse koos parimate poliitika-ekspertide soovitustega ettepanekutena Riigikogule.

Paraku on vähemalt esialgu mitmeid vastamata küsimusi.

1. Midagi pole teada selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit kui probleemi (põhjused, avalikud ja varjatud tagajärjed, prognoosid, alternatiivid, stsenaariumid jms);
2. samuti puudub teave selle analüütilise töö kohta, mille tulemused võimaldaksid käsitada Eestit Euroopa Liidu teiste riikide hulgas;
3. kuidas on kavas tuvastada eri valdkondade ja piirkondade (vertikaalses või funktsionaalses ja horisontaalses või territoriaalses plaanis) ilmnevate vastuolude põhjused (või loodab koostöö kogu, et juhuslikult kirjutatakse soovitatud aadressil küllalt palju piisavalt süsteemse ja usaldusväärse pildi saamiseks)
4. kus ja kuidas avaldatakse koostöö kogule saadetud ettepanekud (nii need, mis tunnistatakse heaks ja õigeks kui ka need, millised arvati kõlbmatuteks);
5. kes on kutsutud ja seatud otsustama ettepanekute sobivuse üle;
6. kas neid inimesi on veel, kes usuvad, et selliste pisimuudatuste abil õnnestub ületada rahva võõrdumine riigist, võtta meetmeid, tänu millele asjatundmatud ja valelikud isikud oleksid sunnitud tagasi astuma ega ei pääseks edaspidi ei saadikuks ega ametnikuks... Ehk hakkaks siis tasapisi taastuma saadikute ja ametnike au ja väärikus ning ka inimeste usk ja usaldus (loe: ehk siis õnnestub päästa riik hävingust)?

Küllap peaksime mõtlema ka sellele, mil määral on Vabariigi Presidendil sobilik oma põhiseaduslikke õigusi, kohustusi ja vastutust kellelegi delegeerida?

Eestlased Eestis

TRENDING