Selleks et vaeste (vaesena õnnetute) hulk hakkaks vähenema, on vaja tunda vaesuse tekke- ja süvenemismehhanisme.


Vaesuse tegurid on eri maades olulisel määral erinevad. Ilma uuringuta võib raskelt eksida ja tekitada koguni bumerangiefekte.


Ladina-Ameerikas ja Aafrikas “saavutati” mitmesuguste abiprogrammidega olukord, kus sealsed rahvad harjusid elama kellegi kulul nii, et ei soovinud õppida ega töötada. Logelejad nurisesid, et abi on liiga väike… Tänaseks olevat abistamise strateegiat muudetud, aga kas tulemused seetõttu paranesid, ei ole meil teada.


Omamoodi lõksuks on kujunenud ka hiina tuntud vanasõna, et näljasele ei tule anda kala, vaid õng. Praktikas kukub välja nii, et näljane ei oska ja ei jõua õngitseda. Näljane tahab kohe midagi süüa. Näljane ei saa seemet mulda panna, sest kõht on tühi ja ta sööb seemne ära. Näljane ei saa minna õppima, sest ei jaksa õpingute eest maksta, ja mis veel hullem, ei saa neist juttudest, mida räägitakse, kuigi palju aru.


Vaesuse põhjused


Vaesus on harimatuse tagajärg, aga vaesuse põhjuseks võib olla ka vilets kommunikatsioonisüsteem, nõrk kooperatsioon, lünklik infrastruktuur, vähene turvalisus ning ebaõigluse, kuritegevuse, alkoholismi, narkootikumide, prostitutsiooni, salakaubanduse ja muu nn hõlptulu saamiseks vajaliku vohamine, mis võõrutab tööst, ühiskonnast ja kultuurist, lõhub perekonna- ja kogukonnasuhted.


Vaesus võib olla dispositsioonide süsteemi toime, hoiak, mis ei soosi tahtelist tegevust eneseületamiseks. Õpitud abitus, eduelamuste puudumine, negatiivsed kogemused jms võivad põhjustada minnalaskmise meeleolu.


Inimesed võivad end leida ekstreemses mängusituatsioonis või ka ohtlikus absurdisituatsioonis, häbiväärses sundsituatsioonis, millest väljapääsu keegi ei tea või ei avalda. Selle tagajärjeks võib olla apaatia või agressiivsus, millega omakorda võib kaasneda selliseid tegevusi, mille pärast on häbi, mida tuleks andeks paluda või unustada. Otsingud unustuse saavutamiseks viivad sageli sündmustesse, mis imevad osalejad aina sügavamalt surrogaattegevustesse.


Seda kõike oleks vaja kontrollida ja avastada võõrdumise, indolentsuse, marginaalsuse jt sotsiaalsete pingete põhjused.
Keskmist vaest ei ole


Vaesust ei saa vähendada või kõrvaldada. Võimalik on vähendada vaesuse põhjusi. Need aga on avalikud ja/või varjatud (latentsed), otsesed ja/või kaudsed, lokaalsed ja/või globaalsed, pidevad ja/või episoodilised jne. Maal nii, linnas naa. Noortel nii, vanadel naa...


Keskmist vaest ei ole. Uuringutega on võimalik luua klassifikatsioonid ja modelleerida eri valdkondades ja piirkondades kujunenud vaesus kui protsess ja kui nähtus.


Vaesuse põhjused ja vaesuse kujunemine on endiselt modelleerimata. Eesti ühiskonnateadlased on esitanud traktaadi kahest Eestist – rikaste ja vaeste riigist, milles on oma arusaamad, oma eesmärgid ja vahendid, põhimõtted tegutsemiseks ja kriteeriumid hindamiseks.


Selleks et vaeste (loe: vaesena õnnetute) hulk hakkaks vähenema, on vaja tunda vaesuse tekke- ja süvenemismehhanisme – majanduslikke, kultuurilisi, poliitilisi, administratiivseid, kvalifikatsioonilisi, demograafilisi, meditsiinilisi jt. Ilma üld-, keskastme- ja konkreetteooriateta nagu ka ilma tänapäevase metodoloogiata ja metoodikata ei ole sellise töö õnnestumine mõeldav.


Koolitus ilma edu eeldusteta on pehmelt öeldes mõttetus. Seetõttu ei sobi rohkem rääkida, et “meie osa võiks olla koolitamine”… Kui uuringuid ei ole, siis pole ka teadmist kausaalsete ja funktsionaalsete seoste kohta ning ei ole kuskilt võtta õppejõude-õpetajaid, projekteerijaid, nõustajaid, sidustajaid. Välismaalt ei ole võimalik neid asjamehi sisse osta, sest isikud, kes ühiskonna- ja kultuurikonteksti ei tunne, saavad sellistes programmides ainult segada.


Seni on vaesuse kohta Eestis pigem lobisetud. Tõsiseid süsteemseid käsitlusi ei ole mul õnnestunud näha ja kahtlen, kas neid üldse on. Kirjeldused, sh avaliku arvamuse küsitlused, ei ole uuringuna arvestatavad. Uuringu objektiks on probleem.


Vaja oleks kõigepealt paluda nendelt inimestelt põhjalikku analüütilist teksti, kes on (oleksid pidanud) pikki aastaid Eestis vaesust uurinud.


Hermeneutiline jukerdamine oleks vaja asendada radikaalsete abinõude süsteemi loomisega. Nelja-viie aastaga peaks olema probleemi lahendamiseks vajalikud eeldused loodud 85–90% ulatuses. Kardinaalsed abinõud tuleb rakendada selleks, et viia haridussüsteem (sh kogu elanikkonda hõlmava elukestva õppe otstarbekas korraldamine ja erialase, kutsealase ning ametialase ettevalmistuse võimaldamine) kaasajal normiks peetavale tasemele, nn toetuste süsteemi muutmiseks, infrastruktuuri täiustamiseks, koostöövõrkude korrastamiseks jms.


Vaesusest kui sotsiaalsest probleemist ei õnnestu 100% kunagi vabaneda. Ometi on võimalik korraldada nii, et inimesed saaksid omandada sellise ettevalmistuse, mis võimaldaks iseseisvalt mõelda: analüüsida ja sünteesida, süstematiseerida ja klassifitseerida, modelleerida ja ekstrapoleerida. Haridus on vabaduse eeldus sedavõrd, kuivõrd teadmised, oskused ja arusaamine seonduvad selliseks tervikuks, mis võimaldab siduda oleviku mineviku ja tulevikuga.


Vaja pingutada


Vaesuse vastu võitlemise asemel on vaja süsteemselt pingutada positiivse eest – visaduse, tahte, eneseusu, järjekindluse, vastutustunde ja kohusetunde tugevdamiseks, erialase, kutse- ja ametialase ettevalmistuse ühtsuse eest, dünaamika ja staatika käsitlemiseks, regulatsioonitasandite eristamiseks ja kooskäsitlemiseks, üldise, erilise ja üksiku eristamiseks ja kooskäsitlemiseks, otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse eristamiseks ja kooskäsitlemiseks...


Kõlbeline problemaatika on vaesuse käsitlemisel arvatavasti määrava tähtsusega. Seni kuni nn ärimehed ostavad endale ja oma esindajatele kohti seadusandlikes kogudes ning sepitsevad koridorides ja tagatubades uusi võimalusi eriti madalate palkade maksmiseks, maksude muutmiseks ja hindade suurendamiseks, infrastruktuursete süsteemide ruineerimiseks jne, ei ole kuigi palju väljavaateid vaesuse vähendamiseks.


Kahtlemata on vaesus korruptsiooni tagajärg. Kui rahvuslik intelligents teeniks eeskätt oma rahvast, mitte raha, siis kantaks hoolt ka võimekana ja väärikana elamise eelduste eest.


Vaesuse üheks põhjuseks on korrumpeerunud ametnikkond. Asjaajamine venib ja ei edene, kui ei õnnestu “eriteenuseid” rakendada. Need, kellel ei ole kümneid tuhandeid kroone, ei saa hakkama ei kohtus ega kuskil mujal. Vaeste inimeste lapsed ei saa õppetoetust, sest neil ei ole kedagi, kes neid käendaks. Vaesed ei saa pangalaenu, sest ei ole tagatist. Vaesed ei saa liikuda, sest ei ole raha sõidukulude katmiseks. Sestap on vaesed muudetud sunnismaiseks.


Rahvuslik kokkulepe, mis sunniks tööandjaid muutma oma ülikasumite saamisele orienteeritud mõtlemisviisi, võiks ehk midagi muuta, aga ei maksa ka naiivset mängida. Niisama heast tahtest ei muuda tööandjad midagi. Vajalikud muutused on võimalik kätte võidelda parlamentaarse demokraatia meetoditega. Inimesed peaksid mõtlema tunduvalt rohkem kui seni, kellele Riigikogu valimistel oma hääl anda.


Oma osa vaesuse vähendamiseks võivad etendada ka ameti- ja kutseühingud, erialaliidud, mitmesugused ühingud ja ühistud, seltsid ja seltsingud. Majanduslik, õiguslik, poliitiline, ideoloogiline, kultuuriline jm võitlus moodustab ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eelduse. Elame-näeme, kas Eesti ühiskonnas on juba nii palju arusaamist kasvanud, et mitte saagida seda oksa, millel ise istutakse.


Vaesus tekitab vaesust


Selleks et avastada vaesuse põhjusi, on vaja kõigepealt küllalt palju hüpoteese. Sestap on igasugused asjatundlikud sõnavõtud teretulnud. Peaasi et nendega ei piirdutaks.


Lapsed, kes koolis aina spikerdavad ja on harjunud valetama nii õpetajatele kui vanematele, et neil on õpitud, jäävad rumalaks ja saamatuks. Samas domineerib koolides endiselt reproduktiivne õpe, mis muudab tohmaniteks kõik, kes sellest välja ei rabele.


See on vaid üks mitmekümnest detailist viletsa eluvõõra õppe “süsteemis”. See, mida koolides ja ametkondades haridussüsteemiks ning hariduseks kutsutakse, on ise enda toitmiseks mõeldud süsteem.


Õpetajatel ja koolidirektoritel on kvalifikatsioonikursustel käimise kohustus, aga kursuste tase on pehmelt öeldes kohutav. Lastel on koolis käimise kohustus, mida perekonnad peavad arvestama, hoolimata sellest, mida kool endast kujutab, millised on õpetajate ja õpilaste suhted, milline on koolis maailmavaade ja maailmapilt, milline on tegevussüsteem, kuidas tagatakse isiksuseks ja subjektiks kujunemine, kuidas välditakse poiste ülekoormust ja alaväärsuskompleksi tekkimist põhikoolis jne.


Vaesus on nagu vähktõbi. Vaesus tekitab vaesust. Kaval-Antsud teevad Jürkadele ära, kui ühiskonnas ei ole toimivat süsteemi inimese kaitsmiseks vägivalla igasuguste vormide vastu.


Vaesus võib olla ka koonerdamise ja/või laristamise tagajärg. Inglane ütleb, et ei ole nii rikas, et osta endale odav ülikond. Eesti ei ole nii rikas, et piirduda viletsa õppega ja pidada ülal kümneid tuhandeid vaeseid.

Märkmed: