Jutt ei taht meil esiotsa ültse vedu võtta, sest Ärman oli kudagi kidakeelsem kui muidu. Ma sain aru, et talle miskit ei meeldind, aga ei akand teda torkima. Teadsin, et ta kaua vasta ei pea, küll akkab kõnelema. Küsisin mokaotsast, et millest see uus tükk siis pajatas. Poiss vastas, et ümbersündimisest. Ma pärisin edesi, et mis sul selle ümbersündimise vasta on, et nii vingus ja pilvine oled. Vat selle küsimisega suskasin otse erilase pesasse. Ärman teatas, et teda ei äiri mitte ümbersündimine, vaid see, mis teatri ümber sünnib. Jäin kuulama.
Tükk oli old uus, lugejad suuremalt jaolt uued ja kaaluv osa publikumist kah uued, keda pole enne teatris nähtud. Saal rahvast puupüsti täis ja kõik plaksutasid nii vägevalt, nigu oleks enne kodus arjutand. No siis on ju ästi, mõtlesin mina.
Poiss jusku luges mu mõtteid ja kostis kudagi ettevaatlikult ja kobamisi, et näikse olevat ästi jah. Aga tal oli veike kahtluse uss inge sehes ja ta ütles välja kah, mis teda vaevas. Vata teatris on ju oma kalidorid ja kuluaarid ja sealt kuuleb vahel asju, mida püüne päält ei kuule. Ta oli juhtund kuulma, kuda üks uus tilulilulane oli uhkustand, et see ümbersündimise lugu on sümboolse tähendusega, et nüid on teater ise kah ümber sündind.
Ma ei mõist sellest kah miskit alba välja lugeda, aga Ärman paistis olevat selle peale palju mõteld. Ütles, et sündimisega koos käivad sünnituse valud, aga ümbersündimine oli valuta. Nende laps tuli lupsti ilmale ja vaderisi kui murdu. See on alb märk. Teatert tuleb teha armastusega, aga see ümbersündinute punt ei armasta teatert, vaid oskab ainult võidurõõmu tunda. Kui nad teatert armastaksid, siis nad oleksid ennem kah ennast näidand. Ega me siis nii äbarikud kah ei old ja kui olimegi, kust nemad seda teada võisid, kui kunagi kaema ei tuld. Nüid pole muud, kui jääme ootama, kas neist edesi tegijaid kah on vai loevad oma ülesande täidetuks. Istuvad kodus ja nosivad seda sülti, mis kergelt saadud loorberitega vürtsitatud.