Erik Tohvri. Tants läbi rukki, 2002a. romaanivõistlusel äramärgitud töö, Kirjastus Varrak, 230 lk.
Oletan, et raamat on välja antud omakirjastuslikult, sest autoriõigus on jäetud kirjanikule. Teose tagakaanele on lisatud väike järelsõna, mis kõlab järgmiselt: “Kirev ja vastuoluline aeg, mil paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, iseloomustab me praegust elu. Põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata peategelase elule ega käekäigule.”
Noor tehnikaülikooli lõpetanud insener Ain Pajupuu saab pärast oma 27. sünnipäeva ühe väikese peenterasetööstuse direktoriks. Ain on abielus tubli koduperenaise Eveliniga, neil on kaks toredat poisijõmpsikat, Kalle ja Kaidu. Samas vabrikus töötab ka abiraamatupidajana Maige Sinisaar, kelle abikaasa Peep on samuti tehnikaülikooli lõpetanud insener, kuid eelistab töötada parema meelega takso ja veomasinaga, mille pärast ta tuttavad kutsuvad teda voorimeheks. Selles peres on ka algkooliealine tütar Reeli. Kõrvaltegelasena figureerib Aini ülikooliaegne sõber Siim Sander. Tähtsat osa mängib vanapiigast pearaamatupidaja Elsa Lomp.
Teose peategelaseks tuleb siiski pidada Maige Sinisaart, kes peale raamatupidaja on veel võrgutav naine ja intrigant, midagi Kleopatra taolist. Ta ei taha mitte ainult pearaamatupidaja kohta, vaid ka direktorit ennast oma abikaasaks. Lõpuks see tal õnnestub, kuid mitte enne Elsa Lombi enesemõrva.
Siin kasutab Tohvri igivana kirjanduslikku pettust - deus ex machinat, mis loogilisi otsuseid tegemata lahendab küsimusi. See võte on tuntud juba Euripedesest peale Vana-Kreeka tragöödiates. Paljude detailide puhul on Tohvri kasutanud menuromaanide võtteid nagu keelepeksu. Siin võtab ohjad oma kätte uus raamatupidaja Maige, kes oma abikaasa Peebule ütleb, et sul pole ambitsioone. Omal küll ülikooliharidus, kuid töötab taksojuhina. Selline abielu tuleb pikema jututa lõpetada ja tagasihoidlik mees kolibki oma ema juurde tagasi. Ainiga on Maigel raskusi, sest too ei tea, kuidas seda asja oma poistele selgeks teha. Kuid väikese ajudepesemisega saab ta ka kätte oma Aini.
See oleks kõik, mis selle teose intriigidesse puutub. Tohvri paistab olevat noorema põlvkonna kirjanik, kes on varem avaldanud kaks raamatut. Ta oskab päris värvirikkalt maalida oma kangelasi, nii et need inimestena usutavaks jäävad. Üldjoontes on aga see sotsiaalne realism, zhanr, mida Tohvri on püüdnud tunduvalt muuta, sest puudub igasugune võltspaatos ja tööinimestele vägivaldselt külgepoogitud oreool. Lihtsalt elatakse ja tehakse tööd enam-vähem normaalsetes oludes, kus praagi tootmisele väga vähe tähelepanu omistatakse. Ta on täiesti realistlik kirjanik, ülimalt täpne pisiasjades. Seega on ta kuulda võtnud realismi isa, Gustav Flauberti õpetust.
Oma tükati jantlikuks muutunud romaanile annab ta tagasihoidliku lõpu. Kui Ain Pajupuu ühe jõudepäeva hommikul oktoobris, kui juba öösel on lund tulnud, tahab oma poistele külla minna, näeb ta oma endise kodu ees purukstrambitud muruplatsil pargitud üht tuttavat autot. See pole midagi muud kui ta vana sõbra Siim Sanderi päivinäinud Opel. Talle saab paugupealt selgeks, mis on juhtumas. Ta lükkab külaskäigu edasi mõnele teisele korrale, sest ei taha kedagi segada.
Tohvri kirjeldab seda stseeni päris meeldejäävalt. Värskele lumele trambitud jalgrajad meenutasid talle, kui ta kunagi lapsepõlves koos isaga kolhoosis toimuvatest pulmadest osa võttis. Pulmad toimusid kolhoosi suure rukkipõllu serval ja pulmatantsu tehes tantsisid purjus pulmalised terve rukkipõllu maatasa. Siis oli suvi ning maha langesid kõrred ja mõned valminud viljapead. Nüüd aga oli juba peaaegu talv, ja porikstallatud lumele jäid maha mõned jalajäljed nagu puruks käristatud elud...