Vanema põlve eestlased ilmselt mäletavad lugusid Ungru krahvist, kartmatust „Hiiu mereröövlist“, kes rahvajuttudes ka siis edasi elas, kui tõesti sündinud asjaolud olid unustusehõlma vajunud. Kui väheke vanadesse raamatutesse sisse vaadata, siis oli Ungru krahvist saanud legend juba 19. sajandil ja seda nii saksa seltskonnas kui eestlaste ahjutule ees veeretatud pajatustes. Nagu heade seikluslugude puhul tavaks, on nendel juttudel tõepõhi all. Siin ei aita ka moodsal ajal eestlastele sisendatud rahvuslik korrektsus, sest peakangelane oli sakslane – Otto Reinhold Ludwig parun Ungern-Sternberg, Kõrgessaare ja Suuremõisa mõisahärra Hiiumaal, kes oli sündinud 1744 Liivimaal ja suri 1811 Siberis, Tobolskis. Põhjalikult haritud Saksamaal Herrnhutis ja Leipzigi ülikoolis, Poola kuninga Stanisław Poniatowski isiklik sõber ja kammerhärra, vabamüürlane, merekapten ja reisimees, kes elanud Hollandis ja Inglismaal ning siis ikkagi randunud Hiiumaal, kus asus innukalt laevaehitust edendama jne, jne.
Aga tegelikult ei viitsi keegi peale ajaloolaste uudishimutseda tema tagapõhja osas, sest palju põnevam on kuulata sellest, kuidas Ungru krahv valetuletornidega tormihätta sattunud laevu Suurrahule ehk Hiiu madalale ehk saksa keeli Näckmansgrundile meelitanud ja siis oma meestega rannaröövi harrastas. Et ta tagatippu veel oma rootslasest kipri Carl Malmi äkkvihas ära tappis ja sedamoodi tema kuritööde register avaliku taluvuse piiri ületas, mõisteti Ungru krahv kohtus eluaegsele asumisele Siberisse. Jääb üle vaid mõelda, milline suurepärane materjal peitub „Hiiu mereröövli“ saagas neile kirjanikele, kes ajaloolise seiklusromaaniga oma lugejaskonda peibutavad.
Väidetavalt on Ungru krahvi seiklusrikka elu ainetel kirjutatud üle paarikümne kirjandusteose. Juba 1807 ilmus Tallinnas kaheköiteline saksakeelne teos „Merkwürdige Memoiren des Grafen von Un-st-bg“, mille trüki Ungern-Sternbergi perekond pea täielikult üles ostis ja ära hävitas. Eesti lugejale võivad Ungru krahvi teemal olla tuttavad Aino Kallase jutustus „Öö tulles“ (1900) ja Villem Grünthal-Ridala värssjutustus „Ungru krahv ehk Näckmansgrund“ (1915). Mõnele lugejale meenub ka selle teema hilisem lugemine – Hermann Sergo ajalooline romaan „Randröövel“ (1988). Kes tahab aga naudiskleda ajaloo ja kirjanduse piirimail, peab lugema Vigalast pärit ajakirjaniku ja kirjaniku Mihkel Aitsami teost „Hiiu lossist – Siberisse“, mille Tartu kirjastus „Ilmamaa“ lõppenud suvel taastrükis välja andis.
Ma olen huviga oodanud, millal kirjastajad Mihkel Aitsami teosed avastavad. Nimetatud teos ilmus ju esmalt ajalehe joonealusena ja siis 1937. aastal eraldi raamatuna. Olgu kohe nimetatud, et veneaegses Eestis oli see raamat bukinistide poolt üks otsitumaid teoseid. Nüüd siis lõpuks ometi kenasti taas trükitud, vanade fotodega varustatud ja raamatule on lisatud ka Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja ja ajaloolase Helgi Põllo asjalik saatesõna. Kutsub lugema nii hiidlasi kui ka kõiki, kes ajaloolistest romaanidest lugu peavad.
Mille poolest on Aitsami raamat siis eriline? Kauniskirjanduse asjatundjad kindlasti ei annaks Aitsami stiilile kõrget hinnet. Uue väljaande toimetaja on autori kirjaviisiga pieteetlikult ringi käinud. Tõsi, ühe ajaloolise romaani kohta leidub teoses rabedust ja üksikud pildid vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega, ütleks vast Krossi romaanidega ärahellitatud lugeja. Aga selles romaanis leidub enam usaldusväärset ajalugu kui belletristilist kõrgstiili. Romaani materjali kogumiseks rändas autor läbi vastavad kohad Hiiumaal, kogus ajaloolist pärimust, lasi oma fotograafist pojal pildistada olulisi paiku ja hooneid ning ei peljanud külastada arhiive. On arvatud, et Aitsamit võis innustada Tartu Ülikooli juuraprofessor (1923-31), ungarlasest õigusteadlane Stephan von Csekey, kes Ungern-Sternbergi protsessiakte uuris, ent kirjutas sel teemal ungari ja rootsi keeles. Helgi Põllo on kenasti osutanud Aitsami eksitustele mineviku pisiasjades, kui mõni lugejaist soovib sügavamale kaevuda, tuleb sammud Tartusse Ajalooarhiivi poole seada.
Mõnda vähest tahaks saatesõnas kirjutatule lisada. Ma ei mõista, mis on kammitsenud autorit, et seal on jäetud mainimata Mihkel Aitsami kõige kuulsam teos „1905. aasta Läänemaal eel- ja järellugudega. Isiklikke mälestusi ja uurimusi“ (Tallinn: Autori kirjastus, 1937; 423 lk.), mida zhanriliselt on isegi raske määratleda. Kes tahab mõista punasel, 1905. aastal Eestis toimunut, ei saa mööda selle teose lugemisest. Aitsam oli nende sündmuste tunnistaja ning hilisem kroonik, kelle käsikirjaline pärand on ikka veel avaldamata. Kui 2005. aastal soovitasin paarile Tallinna kirjastajale „1905. aasta Läänemaal“ uuesti avaldada, ei tekitanud see mingit huvi, söandan arvata, et põhjuseks oli ebamäärane pelgus n-ö punase teema suhtes. Kui nii, siis võiks soovitada muid Aitsami teoseid, näiteks põnevat ja rahvusideoloogiliselt sobivat ajaloolist romaani „Hiislari tütar: ajalooline jutustus võõruskude sissetungist Eestisse“ (1940).
Ungru krahvi saagat lugedes tuleb silmas pidada, et teema ise näib olevat ammendamatu. Olgu näiteks huvitav tõsiasi, et sügaval Stalini ajal lõi Gustav Ernesaks Juhan Smuuli libreto põhjal 1949 ooperi „Tormide rand“, mille peakangelaseks oli ikka Ungru krahv, kuid selle ooperi enda lugu väärib eraldi ajalugu.
Head Mihkel Aitsami loomingu taasavastamist soovides,
JÜRI KIVIMÄE
