Muhu saarel paiknev Koguva küla tukub kõrgete puude ja sammaldunud kiviaedade vahel nagu muinasjutulinn. Kõnnid mööda selle looklevaid tänavaid ja piilud uudishimulikult õueringidele — ei kedagi, ümberringi vaikus ja rahu.
* Koguva palkmajad ja kiviaiad on magusad vaatlemisobjektid turistile.Võõras ei tohiks aga ära unustada, et samal ajal on see siiski ka kellegi kodu ja privaattsoon. Foto: A. Jõgi
Kui sa siis aga käe spontaanselt otse silmade kõrgusel kiikuva õuna järele sirutad, kostab läheduses aknaklaasilt kellegi korralekutsuv koputus. Oled arvanud, et vaatled tasahilju külaelu, aga selgub, et vaadeldav oled hoopis sa ise.
Koguva on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaid näiteid. Siiski ei ole see vabaõhumuuseum, vaid reaalselt eksisteeriv küla, spontaanse naabrivalve ja suhetega, mille kirjutamata reeglid ulatuvad aegade taha.
Traditsioonid ja tänapäev
Koguva põhituumiku moodustavas seitsmeteistkümnes talus elab tänapäeval napilt paarkümmend inimest. Mõnes talus on mitu leibkonda, teistes käiakse ajuti.
Siiski ei ole Koguva enam seesama, mis ajaloost teada ja raamatutest lugeda: et küla õuedel jätkub laste kilkeid ja väljakutele koguneb õhtuti noori, et igas majapidamises on loomad ning ümberkaudsed heina- ja karjamaad on kõik kenasti niidetud, et kiviaiad on võsastumata, rookatused terved ja varahommikuti lähevad mehed Koguva rannast paatide popsudes merele.
Tänapäeval kuulub Koguva elu-ollu hoopis see, et suvekuudel võivad sealsed kodumajutusega tegelevad talud paigutada öömajale kuni 70 puhkajat ja et Koguvas töötab restoran, kus võib lõunatada 80 inimest. Et Koguvas on Kunstitall, kus müüakse käsitööd ja kus suvel korraldatakse kunstikursusi.
Muidugi ei ole keset ajaloolist Koguva küla kuhugi kadunud Muhu Muuseumi talud. Muuseumi keskmeks on kirjanik Juhan Smuuli sünnikodu Tooma, mis on üks kolmest vanemast Koguva vabatalupoegade ehk postimeeste talust.
Muuseumi teadur Ago Rullingo pani hiljuti kokku aukartustäratavalt mahuka entsüklopeedilise teose "Muhumaa. Loodus, aeg, inimene". Ta ütleb, et ei saa end paraku pidada põlisasukaks, sest on Koguvas elanud vaid viimased kolmkümmend aastat.
* Vabatalupoja vere, jõukuse ja uhkuse üks kandjaid Koguvas on Muhu Muuseumi juht, filoloogiharidusega Alviine Schmuul. Ta kõrval istub kunagi mandrilt leitud abikaasa ja sama muuseumi teadur Ago Rullingo. Foto: A. Jõgi
Ago Rullingo töötas 1960. aastate lõpul ja 1970. algul Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis, kus kohtus Koguva kaluriperest Käsprilt sirgunud filoloogi ja folkloristi Alviine Schmuuliga. See kohtumine muutis mõlema elu. Nad abiellusid ja elavad juba aastaid Koguvas. Alviine on Muhu Muuseumi juhataja ja Ago selle teadur.
Schmuulid ja Tüürid ehk postimehed ja teomehed
Laasu talu perenaine Kadri Tüür on aga Eesti Kirjandusmuuseumi teadur, kel parasjagu õpingud pooleli Tartu Ülikooli semiootika doktorantuuris. Tema toonitab, et Koguvas ei ole tugev mitte ainult põlvest põlve edasi kandunud materiaalne, vaid ka vaimne pärand.
Koguva küla ajalugu jälgitakse juba 1532. aastast alates, mil Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas ühele oma talurahva vanemale, Hanskele kahe ja poole adramaa suuruse vabatalu.
Vabaduskiri tõendas igaühele, mida võivad Hanske ja ta pärijad Muhu saarel, väina laidudel ja vetel vabalt ja rahulikult omada, vallata ja pidada. Siiski selle nõudmisega, et Hanskest sai Maasilinna ordufoogti käskjalg.
Hansekele kuulunud Koggi vabatalu jagunes hiljem ta järglaste vahel, kes võimude — Taani, Rootsi, Vene — vaheldumisest hoolimata säilitasid oma vabaduse ja privileegid.
Rootsi ajal pandi Koguva vabatalupoegadele postivedamise kohustus ja seda üle Väikese ja Suure väina. Perekonnanimede panekul said Hanske järglased endale nimeks Schmuul.
Postimeeste kõrval elas Koguvas veel teine, pärisorjadest teomeeste suguvõsa, kes hiljem hakkasid kandma perekonnanime Tüür ja Aer. Erinevalt Koguva vabatalupoegadest tuli teomeestel teha mõisategu ja kanda muidki koormisi.
Niisiis tekkis Koguvas juba alates XVII sajandist kaks erineva sotsiaalse staatusega elanike rühma.
Nende Schmuulide ja Tüüride veri voolab külas seniajani ning nendevahelistes inimsuhetes on kirjutamata reegleid ja lahtiseletamata tundeid, mida lihtsa, ühe mütsi alla kutsumise käeviipega olematuks ei tee.
Tänapäeval on igal külaelanikul lisaks ta postimehe või teomehe päritolule kanda muudki rollid. Olla ühel ajal koguvalane ja teadus- või muuseumitöötaja või vallavolikogu liige või turismiettevõtja või pensionär või külavanem või mitu neist korraga pole sugugi lihtne. Koguvas on alles ka veel üks (!) loomapidamisega tegelev talu ja kolm (!) kutselist kalurit.
Kelle mure on Koguva?
Kuidas siis ikkagi kaitsta ja arendada Koguva külakompleksi? Kelle mure on või peaks olema need võsastuvad kultuurmaastikud, lagunevad kiviaiad, roogkatusega puitküla tuleohutus ning turismi hoogustumisega kaasnevad probleemid nagu prügi, kanalisatsioon ja liiklus.
Moodsa eluviisi sissetungist hoolimata on koguvalased siiski peamiselt eakad inimesed, kes vajavad oma avarate õuede ja arvukate palkhoonete korrashoidmisel tõsist abi.
Pärast Eesti Muinususkaitseameti korraldatud seminaripäeva Vana-Tooma õuel on leitud, et küla huvide esindamiseks on vaja luua juriidiline isik, sihtasutus või mittetulundusühing, mis aitab kindlasti leida uusi lahendusi rahanappusele, olla asjaajamistel vallale suutlikum partner ning tõmmata Koguvale igas mõttes suuremat tähelepanu.
"Seminar sisendas lootust. On väga hea, et neid lihtsaid juhiseid andsid tookord inimesed eemalt," lisas Kadri Tüür hiljem. "Mitu koguvalast on juba mulle hingele pannud, et kui me siin seda asutust või ühingut looma hakkame, et siis teda «mette kõrvale ep jäetaks!"."
Riigi Muinsuskaitseamet rahastab käesoleval aastal Sumari ja Andruse talu aitade rookatuse vahetamist kahesaja tuhande krooniga.
