Seekordne University Voices konstert toimus Toronto United Metropolitan haruldase akustikaga kirikus Toronto all-linnas. Kuskil 400-liikmeline koor ulatus seinast seina ja kuni kiriku altari sügavikuni välja. Kontserdi muusikaliselt keeruka ja vokaalselt üliulatusliku kava pani kokku ja dirigeeris Robert Sund Rootsist. Ja jällegi muusikutele ja publikule Eestis hästi tuttav kooridirigent. Rootsis võiks teda nimetada koorimuusika korüfee Eric Ericsoni mantlipärijaks. Olgugi et selle mitteametliku tiitli pärast konkureerib seal ka vabakutseline dirigent Tõnu Kaljuste Eestist.
Ühendkoor Torontos oli kokku pandud seitsme Kanada muusika kõrgkooli baasil. Nimetaksin siin tuntumatest McGill University ülikooli kammerkoori Montrealist, University d’Ottawa Calixa Lavallee Ensemble'd, University Toronto McMillan Singers jne.
Tuleks ka lisada, et ühe Kanada ja USA parima, Montreali McGilli Ülikooli jazzmuusika kateedri põhiasutaja oli praegu Torontos vabakutselise muusikuna tegutsev kontsertpianist Armas Maiste.
Kontserdi esimesse ossa mahtusid ainult kahe maailma klassiku teosed: Johannes Brahms – Fest und Gedenksprüche ja
Gustav Mahler – Ich bin der Welt.
Edasi läks kõik aga väga modernselt kuni kahe maailma esiettekandeni välja. Esimese osa lõpus kõlas veel Jan Sandströmi põhjamaiselt meloodiline ja karge Gloria. Ja siin peaks märkima, et esiettekandes Ameerika mandril. Jan Sandströmi tagapõhjaks niipalju, et ta on sündinud 1954. aastal Lapimaal. Õppinud Lulea tehnikaülikoolis ja Stockholmi muusikaakadeemias ning edasi juba Euroopas ja Ameerikas. Praegu Rootsis kõvasti nime teinud helilooja.
Kontserdi teise osa esimeseks teoseks oli valitud Norra päritolu helilooja maailmarändur Knut Nustedt’i „Stabat Mater“.
Teos on kirjutatud 1986. aastal tshellole ja kammerkoorile. Harvaesinev variatsioon koori ja instrumendi kooseksistentsist. Keerukas, kuid meeldesööbinud ettekanne. Solistiks oli imelapse kuulsusega alustanud Kanada naistshellist Shauna Rolston. Tuleks ka kindlasti esile tõsta dirigent Robert Sundi osavust koori ja instrumendi paigutamisel altariesisele, millega saavutati haruldane akustiline koostöö.
Justkui vahehetkeks valitud Urmas Sisaski „Benedictio“ oli koorile tehniliselt kõva pähkel, kuid meeleolult haruldaselt sobiv Eesti helilooja poolt loodud lühem teos eelnenule ja järgnevale kontserdikavas.
Ja nüüd tulid järjestikku maailma esiettekandele kaks teost. Islandil 1975. aastal sündinud; Kanadas haridust ja juba tuntust omandanud Craig Galbraith'i „The Speil of Rose“ ning Briti kuulsuse Gilse Swayne'i „Lonely Hearts“.
Esimene laiakõlaline, pikameloodiline modernselt kõlav heliteos meeldis vast lauljatele väga, kuna tegu oli oma kaasaegse heliloojaga omade keskelt. Teine Gilse Swayne'i väga inglasliku peenetundelise huumoririkka sisuga kooriteos pani mõnigi kord kuulajaskonna ootamatult rõkatama. Helikeeleliselt huvitav ootamatusi täis muusika ootamatu lõpuga.
Kontserdi finale maestosoks oli valitud Rootsi nüüdseks juba klassiku, modernisti Bengt Hambraeus’i „Motetum Archangeli Michaelis“.
Kõigis ettekantud heliteostes arvestas dirigent juba mainitult professionaalselt kiriku akustikat ja paigutas häälerühmi vastavalt teosele sobivalt lavale. See avaldus haruldaselt kõlapildis ja tõi lisaks üllatust solistide asetusel kiriku külglöövides ja tagarõdul. Ainult et viimase teose epiloogis tormas kiriku võimas orel laest koorile ja kuulajaile ehmatusega peale, kuid hiljem sulas see ühendkoori noortehäälelise helidevooga sujuvalt kokku.
Oma teoste maailma esiettekandele olid kutsutud ka Craig Galbraith ja Gilse Swayne Inglismaalt.
Kontserdi ettevalmistusel olid Soundstreamile abiks Eesti Kunstide Keskuse eestvedajad Stella ja Johannes Pahapill. Tänu paljuski nende tegevusele on Kanadasse sattunud hulk professionaalseid eesti koore, esinejaid ning tulnud esitamisele tuntud ja veel laiemalt tundmatute eesti heliloojate muusikat. Pärast kontserdi lõppu kostus publiku hulgas mitmeltki poolt eesti keelt.
