Kui astuda üle Uno Prii Bloor Street'il asuva korteri läve, siis oled omamoodi muuseumis. Seintel maalid, fotod, keraamika, raamitud artiklid ja palju muud, mis looja eluga seotud. Kõikjal skulptuure ja jälle keraamikat ning võluvat metallehistööd.
Lesk on kaasa mälestuse ja ühise kunstihuvi hoolsalt säilitanud ja eksponeerinud.
Uno Prii taieste kõrval (tema maalijakalduvused on ehk asjahuvilistele teada, aga Uno keraamika tuli allakirjutajale üllatusena) on siin eesti, kanada ja maailma kunstnike töid.
Ootad kogu aeg, et mees ise kõrvaltoast tuleks ja muheleva muigega terekäe ulataks. Aga ei ta tule, ju ta vaatab meie siplemisi naeratusega Toonela jõe tagant.
Uno Prii sündis 28. veebruaril 1924 Tallinnas, õpiaastad läksid Tartus kuulsas Treffneri Gümnaasiumis ja aasta 1939 leidis noore mehe Soome mereväe ridadest. Siis tulid Rootsi-aastad, 1947 tõi ehitusala diplomi Stockholmi Tehnika Instituudist. 1950 oli mees juba Kanadas ning lõpetas siin aastaks 1955 arhitektuuriõpingud cum laude. Isepäise isiksusena avas juba 1957. a. oma arhitektuuribüroo, mille töölaudadelt tuli tegelikku ellu ca 200 projekti, peamiselt korterimajad.
Ühel õhtutunnil meenutasime Uno't koos arhitekt Elmar Tampõlluga. Jutt oli tõsine ja nähtavasti õhkkonna maandamiseks pajatas kaasvestleja naljaloo: „Tramm sõidab Koplist Kadriorgu. Viru väljakul suunab liiklust politseinik, vile suus. Poisike pistab avatud aknast pea välja: „Onu, kas said selle ameti, et sul oli vile?“
Uno Prii elutöö vahendiks ja ajendiks oli tema sisemine kutsumus: ta elas, mõtles ja tegutses arhitektuuris. Tal oli oma ideede teostamiseks käsi ja anne. Elav kujutlusvõime ja käe osavus kohtusid ning lõid imepärase koosluse: arhitektuuriteosed-skulptuurid, millest mitmed tänaseks riikliku kaitse all.
Uno oli oma ajast sammuvõrra ees. Tema looming sündis ajastul, mil tõeks peeti lihtsust, kasutatavust ja struktuurilist selgust ning otstarbekust. Ehituste kuju määras vajadus olla puhtgeomeetrilises vormis. Materjalide valik ja käsitlus pidi olema õigustatud. Ei sallitud raiskamist ega kaunistamisküllust. Oli püüe luua töötav ja kasutatav lihtne elegantsus.
Uno selle suunaga ei liitunud.
Ta räägib oma ehitustest kui linnaruumi paigaldatud skulptuuridest. Ta vajas ka ilustuslikke lisandeid. Oli aeg, kus „jalad maas“ kolleegid päid vangutasid.
Ja ometi — ta oli ja jäi arhitektiks-skulptoriks. Aastad tõid tunnustuse tema tööde originaalsusele ja vormirikkusele.
Meile, kes me kinnisilmi ehk kauplusevitriine vaadates linnas ringi jalutame, tuleks taskusse suruda paber, millel aadressid:
425 Avenue Road, 300 Eglinton Avenue East, 77 Elm Street, 141 Erskine Avenue, 190 Exbury Road, 195 Exbury Road, 485 Huron Street, 2335 Jane Street, 2415 Jane Street, 2425 Jane Street, 20 Prince Arthur Avenue, 666 Spadina Avenue, 100 Spadina Road, 11 Walmer Road, 35 Walmer Road, 44 Walmer Road.
Nende aadresside taga on majad, mis Uno projekteeritud ning nüüd Toronto linna kaitse alla võetud.
Pealkirjas lubasin kirjutada maalidest, aga eks maalide ja majadega on pahatihti sedasi, et neid kirjasõnaga lugeja ette ei too. Juhtub umbes nii, nagu pimedale rohelist värvi kirjeldades. Uno mõnede majade aadressid andsin, mõned tema maalid on 22. oktoobril k.a. Tartu College'is toimuva lugemisteatri ILUTULI etenduse aegu ja vaheajal vaadata. Näituse on lese kogust koostanud ning üles seadnud Peeter Piil ja allakirjutanu. Tulge pärale. Ise näete.
Uno Prii maalid Tartu College'is
Kultuur
TRENDING
