Oli üks neist öödest, mil seisin eelpostil ja vaatlesin kosmose lõpmatuses vilkuvaid tähti. Äkki lõi taevas valgeks ja ... rindejoonele tõusis valgusrakett. Raketi kaarjas lend heitis lumele puude ja põõsaste varje ning pani need liikuma.
Vene rinne asus meist vähem kui kilomeeter eemal. Midagi kahtlast näha ei olnud. Küllap sealgi magati. Igav oli. Ootasin vahetust ja vaatasin iga natukese aja tagant kella. Minu väljavahetaja oli hilinenud juba veerand tundi. Sellele mehele tuleb õpetada tiksuja tundmist, olin vihane. Samas ilmus põõsa tagant Kotlevi poiss ja küsis, kas vankasid näha on?
Kuna lugeja pole meest kohanud, tutvustan teda mõne sõnaga. Kord kodustest rääkides küsisin, kui vana ta isa on. Poiss ei teadnud, ühmas: „Küll ta kahekümne ringis on.“ Mul hakkas kõhe. Lapsena elas meie naabruses loll Indrek. Ma pelgan hulle. Kunagi ei tea...
Andsin saabujale ülevaate rindelõigust ja hoiatasin: „Raketi valgel paistab metsaalune töörahva vabastajaid täis olevat.“ Ta ei saanud aru. „Keda?“ küsis. „Vankasid, noh.“ Kotlevi võsu oleks nagu jää peal libisenud, oli lumes pikali ja jäi minu lahkudes pomisema: „Postoi, paren!“ Kas ta mõistaks, kui ütleksin, et see „nali“ oli talle tasu hilinemise eest?
Koopas lõi vastu kopitanud lehk. Muldpõrandale laotud kuuseokstel magas üheksa meest. Kõik riides ja saapad jalas, häire puhul valmis välja hüppama. Voodilinu ega patja rindesõduril ei ole, aga aluspesu on antud vahetuseks kaks paari. Ka meie vahetasime pesu korrapäraselt, ehkki need polnud vahepeal seebivees märjaks saanud. Lumes riiet pesta ei saa. Ja siis — ühel päeval tundsime, et peame end siit-sealt sügama. Avastasime täid. Olime kimbatuses, mida nende hulludega teha. Jaoülem teadis. Ta kooris end paljaks ja hakkas oma rõivaid ükshaaval kuuma ahju kohal saputama. Järgnes tihe pragin. Ta saputas kuni ahjupealne vaikis. Seejärel ta riietus ja käskis meid tema eeskujul toimida. Hakkasime nööpe avama, kui tuli uus korraldus:„Tegevus lõpetada! ... Ärme unustame, et oleme eesliinil, kus vaenlane võib meid iga hetk rünnata! Mis juhtuks, kui nad meie koopa juurde jõudes leiaksid meid palja tagumikuga täisid tapmas? Selle võimaluse vältimiseks olen otsustanud, et meie üksuses võib ainult üks mees korraga alastiolekus sanitaar-ülesandeid täita. Teistel olgu vatid seljas ja relv käepärast! Rüselemise vältimiseks määras ülemus meeste järjekorra. Vastuvaidlejaid ei olnud. Mõtelda, kui satuksime vangi, ilma et meil oleks riidehilpugi seljas ja käiksime lumes paljajalu. Vene rindelõigu ülem informeeriks sellest viivitamatult Stalinilt: Isake! Minule alluvas tsoonis Murski ruumis juhtus 23. skp pöörane lugu. Ma saatsin ühe oma pataljoni sakslastele „Gutmorjen“ ütlema. Minu meeste lähenedes tõstsid nad oma verest korbatanud käed üles ja palusid armu, et ega nemad... Neil polnud riidehilpugi seljas ega jalas vilte. Arvult oli mehi 233. Hitlerlaste alastiolek näitab, et nende riidekraam on otsakorral ja meie Suure Isamaasõja võidukas lõpp on lähedal. Ma olen oma aukraadiga rahul ega mõtle Lenini ordeni peale. Kuum tervitus eesliinilt! Josef Ustinovitch Ljubov. Alampolkovik
Täitapu operatsiooni järel küpsetasime ahjul kartuliviile ja asutasime end kaarte mängima. Ei võtnud kaua, kui relvavennad hakkasid jälle nihelema. Varjata ei saanud — sügelemine algas uuesti.
Ununema kippuv episood rindelt
Meelejahutus | 04 Nov 2005 | Herman PallasEWR
Meelejahutus
TRENDING
