Neli aastat tagasi ilmus Torontos Lembit Valteri memuaarteos „Eisma mälestusi...“, milles ta kirjeldab kodukoha Eisma loodust, kalapüüki, ema- ja isapoolseid sugulasi. Aga ka kohaliku rahva tegevust, isetegevust ja meeleolutsemise võimalusi. Aastal 2001 ilmus sellele teine osa „Veel Eisma mälestusi...“, kuna lugejad olid leidnud, et sealsest kohast ja inimesist võinuks veelgi kirjutada. Nii ta jätkas mälestuspiltide kogumist, kasutades allikaiks Eesti muuseume ja arhiive, aga ka kaasaegseid inimesi, kes pool sajandit on seal elanud või sealt kaudu mujale sattunud. Just need võõra võimu alused aastad on huvipakkuvad, kuna jäädvustavad ajajärku, millest maapagu on meid päästnud.
Nii ta on kirjeldanud Eismat enne võõraid okupatsioone, kuna ka siis mindi laiast maailmast õnne otsima. Saadud andmete alusel on loonud pildi tänapäevasest Eismast, olles leidnud palju abilisi, kellest enamuses on kirjasõbrad kodumaal. Olenevalt materjalist on antud pilt Haljala kirikust, avaldades pika rea vaimulike nimesid, kellest esimene oli aastast 1590 ja kihelkonnast, kus trükisõna teevad elavaks fotoleheküljed. Siis on toodud Kandle mõisa ajalugu, mis on ajalukku läinud oma „Kandle seadusega“, millega mõisaomanik katsus talupoegade elu kergendada. Kuid „Seädusega Kandle Walla heaks“ tekkis pärishärral Peter Fromhold Löwis af Menaril palju sekeldusi teiste mõisnikega, kes ei leppinud uuendustega Kandle mõisas, kus oli olnud seaduses ettenähtud rõhk vallakohtul ja koolil.
Ka meenutatakse Viru mereröövlite tegutsemist 1696.a., mil Pärsia kaupmehed arendasid jõgitsi kaubavahetust Rootsiga. Laev oli sattunud Uhtjus 11. nov. karile. Rannarahvas kasutas laevaavariid ja tulid kuni paarikümne paadiga saaki saama. Rannarahvaga töötasid koos ka mõisnikud, kuigi surma mõisteti kuus talumeest. Rahatrahvi said 47 mõisnikku.
Vaatluse all on perekonnanimede saamine 1835. aastal ja milliseid nimesid anti Eisma rahvale, kes neid omakorda eestipärasemaks muutsid iseseisvuseaegsel nimede eestistamisel.
Isikukohaseks mälestuspildiks on „Minu kodu“, nagu see oli enne sõda talurahvakauplusena ühiskonnas, kus oli ka postiagentuur ja telefoni sõlmpunkt. Kodu igapäevasest elust on eriti üksikasjalik kirjeldus majapidamise töödest eri aastaaegadel sealses mereäärses suvituskeskuses. Selle jutustuse on autor loonud mälupildis, sest ta pole peale sõjaaegset lahkumist seda kohta külastanud.
Omaette ühiskonnaosaks oli piirivalve tegevus salakaubitsemise tõkestamiseks. See oli käinud juba tsaari ajal, kuid Eesti iseseisvuse alguses oli levinud „salapiiritusega kauplemine“, mis võimaldas kiiresti rikkaks saamist. Piirivalve pidas selle vastu elavat võitlust, mis isegi ohvreid nõudis.
Rakveres koolis käies ühines ta skautidega ja Maleva meistrivõistlustel 100 m jooksus võitis ta kõrvaljooksja Arnold Greeni, mida peab elu suurimaks spordivõiduks. Samasuguseid lühipilte on tal Eisma inimeste elust, mis loetava elavaks teeb.
Järgnevad lood Eismas olnud inimestest, omaette kalarannalt, kus ta kirjeldab sealset tegevust püügiga ja suitsutamisega ja ka turustamisega Rakveres. Üks jutustaja on Rootsis elav pensionär Gustav Lihtermann, kes on viimasel kümnel aastal Pärnu lastekodu külastanud, kus temaga koos on sinna viidud bussitäis kaupa ja lapsed on hakanud teda „teiseks isaks“ nimetama. Nii kujundatakse üksikperekondadest praeguse Eisma elanikkond. Nende hulgas piltmälestusi Eismast, ka omal ajal tavaks olnud matusefotod.
Omaette on 21 küsimust sõjaaegsest Rakverest, mis on saadud Rakvere muuseumist. Need on abiks vastuste juhendamisel alates aastast 1941, sõitmisvõimalusist 1941—42.a., sõjapurustusist Rakveres ja 1943.a. loodud noorteorganisatsioonist Eesti noored. Sinna juurde kuulub ka küsimus „Mis on saanud kunagisist koolikaaslasist?“, kelle nägusid meenutatakse lisatud fotodel.
Kirjutatud on piiritsoonist okupatsiooniajal, mööda rannikut kulgevast keelatud maa-alast, kus võisid liikuda need, kes seal elasid või kes hankisid selleks erilise loa, mida hoolikalt kontrolliti. Kalurid said mereload piirivalvelt kaluriliidu nõudel ja inimesed täitsid aastatega jälle majad. Positiivseks sündmuseks oli elektri saabumine Eismasse, millest oli juba enne kolhoosiaega räägitud, kuid kõik läks pikkamisi. Juba enne kolhoosi oli asutatud Kalurite Ühistu, kes organiseeris kalandust. Igas paadis oli oma „informaator“, kes vastutas teiste eest.
Ühed pikemad on Kaljo Veervaldi mälestused, kelle tee viis Siberi vangilaagrisse otsusega 25+5 aastat. Seal oli samaaegselt Eesti Merejõudude viimane juhataja Sandbank. 21. märtsil 1956, kui ta oli tööle minemas, saabus käsk, et tööle sa ei lähe, saad vabaks. Anti kaks tundi aega ja siis väravast välja ja algas koju poole minek raskete liiklusvõimaluste kiuste, sest rongid olid tulvil.
Üheks osaks on lood isetegevusest Eismas, kus mitmelt on saadud andmeid. Elav on olnud teatritegevus rahvamaja juhataja juhtimisel. Väga huvitava pildi annab inimeste vaheliste suhete kirjeldamine sellises olukorras, kus üheks osaks on lood abiellumisest kodumaal ja ka Siberis, kus eestlased lootusetumaski olukorras rajasid eesti perekondi.
Eismas olid suured kaotused okupatsiooni ja sõja tõttu, suurim oli siiski maapakku minek, sest rannarahval olid paremad lahkumise võimalused. Neist on tuntuimaks saanud prof. dr. Taivo Laevastu — Erich Granfeldt, kes tegi doktoritöö Helsingi Ülikooli juures okeanograafiast ja okeanograafilistest prognoosidest. Töötas Roomas FAO juures, sai professori koha Havai Ülikoolis, siis siirdus USA Mereväe Ülikooli juurde Montereys, Californias, sealt USA merekalanduse teenistusse Seattle’is. Ta on kirjutanud neli raamatut. Abikaasa on soomlanna Irene Merikanto, neil on kolm last, kuid ei ainsalgi ole sidemeid Eestiga. Teine eismalane on Ülo Eramaa, kes astus vabatahtlikult USA armeesse ja tegi seal karjääri, olles muuseas ka kahel korral Vietnamis võitlemas.