Greenfield rõhutab, et Kanada sõjaväelaste panust, mis oli Teises maailmasõjas markantne on piisavalt esile toodud ajaloolaste poolt. Kuid umbes 10,000 mehe saatusest, kes langesid sõjakäigus vangi, ning nende edaspidisest käekäigust pole varem tasemel kirjutatud. Tegemist on nii sõdurite, mereväelaste kui ka lenduritega, kes pidid alistuma sõjakeerises. Peatükke on ka pühendatud sõjaväe vaimulikutele, kes pidid samuti okastraataia taga aastaid veetma.
Eriti suur arv sõdureid langes Dieppe’i rannalahingus vangi. Dieppe on Kanada sõjaajaloos olulisemaid verstaposte. Turmtule all amfiibpaatidelt randa sumades said ülekaaluka vastase vastu võideldes siiski tuhanded mehed maale, võitlema saksa vägede vastu. Aastaid kestnud sõja jooksul oli mahalastud lendureid arvukalt, ka mereväelasi, keda põhjalastud laevadest päästeti, ainult selleks, et STALAGidesse aastateks minna.
Greenfieldi teos põhineb intervjuudele, mälestustele ja arhiivmaterjalidele. Väga inimlikuks teeb lähenemine indiviidi taustal. Nii saab lugeja jälgida erinevates lühipeatükkides nimeliselt vaimulikku, sõdurit, mereväelast, lendurit, kuidas nad vastu pidasid, kes üritas põgeneda, kuidas neid sunniti pikkadele marssidele ühest vangilaagrist teise (seda eriti sõjalõpuaasta puhul, kui venelane lähenes).
Eesti lugejale ehk olulisem osa nende vintsustuste lugemisel on kirjeldused kuivõrd toored olid sakslased vangivalvuritena. SS mehed eriti kuritarvitasid võimu, eirates Genfi konventsiooni sõjavangide õiguste rikkumistega. Kas näljutamistega, sundmarssidega, riiete eemaldamisega, peksmistega, Greenfieldi järgi oli neid arvukalt, olid igapäevased nähtused. Rääkimata veel suvalistest mahalaskmistest – kui marssides langesid rivist välja, siis kuul pähe. Mitmed raamatus esinevad isikulood lõppesid paraku vangilaagris surmaga, seda eriti Buchenwaldi kontsetratsioonilaagris, kuhu mitmed kanadalased sattusid, jagades seda õudsust mustlaste, juutide, venelaste, homoseksualistide ja tavakurjategijatega. (Buchenwaldi laagriülema abikaasa, muide, kogus jälke mementosid, nagu inimnahka, pealuid, jms.)
Inglise keele rõhutamine tuli unustatud Kanada sõdurile vaid kasuks. Paljud pääsesid suvalisest mahalaskmisest vaid tänu sellele, et nad ütlesid englisch, angliski SS või NKVD mehele. Kuigi ülekuulamisi oli Greenfieldi järgi armetult vähe, sai Kanada päritolu esiletuues paljudest piinadest pääseda.
Pean seda teost tänavu loetud esikolmikusse kuuluvaks. (Teised kaks, kui lugejal huvi, väärt lektüürid mõlemad, on Tiit Made Valitsejate vastu, ja äsja Toronto Central valimispiirkonnas Ottawasse valitud Chrysta Freelandi Plutocrats.)
Raamatu suureks vooruseks on mitte ainult isikule keskenduvad peatükid, kuid otsa põhjalik andmebaas, iga vihje kinnitatud konkreetselt. Tegemist on üliprofesionaalse ajalooraamatuga, mida saab mitmeti lugeda. Fakte kinnitades, vangielu jälgides saame unustatud sõdurite saatusest põhjaliku pildi. See raamat jääb kauaks kummitama, ja need lugejad kes inglise keelt hästi valdavad leiavad siit kindlasti palju uut, mida varem ajaloo valgete laikude tõttu pole avalikustatud. Soovitan soojalt Greenfieldi teost kas raamatukogu riiulilt või poeletilt otsida.