Tahkuranna nimi pärineb paekivitaolisest kivimist, mida kasutati tahkude ja luiskude valmistamiseks. Nii nimetati Tahkuranda ka tihti varemalt Luisurannaks. Peamiselt tunneme aga seda Pärnumaa nurka meie esimese presidendi sünnikohana.
Monumendi püstitamise mõte riigipeale tekkis 24.10.1936. Hakati rajama talgute korras parki. 1938.a. istutati 200 puud. Presidendi ausammas (F. Sannamees, A. Soans) AVATI 25. juunil 1939.a. mitte kaugel sünnikodust, Põldeotsa talumajast. Sammas oli valmistatud sünnitalu põldudelt korjatud raudkividest.
Sammas ÕHITI 11. augustil 1940.a.
8. oktoobril 1988.a. asetati Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatusel ausamba kohale MÄLESTUSTAHVEL kirjaga, et siin avati 1939.a. presidendi ausammas, mis 1940.a. lõhuti. Tahvli avamise rongkäigus kanti loosungeid —
Vabadus Eesti riigile ja
Peatage kommunism. Ausammas TAASTATI (M. Karmin, A. Mänd) ja avati 25. juunil 1989.a., kui haljasala ümbrus oli talgute korras korrastatud.
Uued lõhkujad olid aga platsis ja 9. mail 1991.a. ausammas vigastati lõhkeainega. Uuesti oli vaja ausammas rekonstrueerida ja nüüd juba KOLMANDAT korda avada. See toimus 25. juunil 1991.a. Ausammas on koopia originaalsambast, ainult tekstidega tahvlid on vastaskülgedel. Paremal —
Meie ei ole vabad teiste armust, vaid oleme vabaduse ise kätte võidelnud (K. Päts). Obeliskil asub Pärnumaa vapp. Vasakul —
Eesti Vabariigi presidendi sünnikoha tähistamiseks püstitanud Pärnumaa rahvas 1939. Obeliskil asub Pärnu linna vapp. Tagumisel küljel asub presidendi sünnitalu reljeef. Lisatud on avamiste ja lõhkumiste daatumid, taidurid ja et korraldajaks oli Eesti rahva kaasabil Eesti Muinsuskaitse Selts.
Peame meeles neid sõnu, mis kõlasid 1939.a. avamisel —
…need kivid, mis üksikult seisid ja üksteisest lahus mööda põldusid laiali olid, kui need kokku liidetud üheks kindlaks üksuseks, siis nad õpetavad meid ja tulevasi põlvi, et kui ka meie niiviisi üksteisest lahus oleme ja igaüks omaette, halvad ja kadedad üksteisele, siis ei suuda meie midagi luua. See mälestusmärk siin kõneleb selget keelt sellest, et meie rahvas ja ka üksikud liikmed peavad samuti, nagu need kivid siin, olema kokku liidetud ühistundeks. Konstantin Päts
1939.a. ausamba püstitamise komitee liige J. Jakobson —
Jäägu püstitatud mälestusmärk selleks paigaks, kus meie järeltulevad põlved võivad pargipuude all hardas mõtiskelus oma tänumeelt avaldada ja meelde tuletada neid aegu, kus Konstantin Päts lõi iseseisva ja õnneliku Eesti Vabariigi. Ausamba taastamisest on möödunud 18 aastat; kolmandat korda avamisest 16 aastat. Nüüd aga ei tunne enam keegi huvi mälestusmärgi vastu, isegi mitte lõhkujad.
SLÕhtulehe (30.06.07) artiklis „Rohtunud rada Pätsi juurde“ (M. Pihlap) on lugeda: „Rohtu kasvanud kiviaed, tühi pudel väsinud väreva ees, roostes lipuvarras ilma riigiliputa, närtsinud põllulilled, räsitud infotahvel — selline on 23. juunil, võidupühal, Eesti Vabariigi esimese riigipea Konstantin Pätsi mälestusmärk Tahkurannas.“
Järeltulevad põlved ei avalda enam hardas mõtiskelus oma tänumeelt Eesti esimesele presidendile. Järeltulev põlvkond ei taga ausamba ja selle ümbruse igapäevast — isegi mitte iga-aastast korrashoidu. Tahkuranna vald soovib nüüd mälestist renoveerida. Kas Eesti Vabariigi juubeliaastaks on sellega juba alustatud/lõpetatud ja ka korrashoid garanteeritud, ei ole mulle teada.
Tahkuranna ausammas ja ka paljud teised monumendid ja mälestussambad avati suure õhinaga meie uuel ärkamisajal. Nüüdki püstitatakse mälestusmärke. Kui aga trummide põrinad ja laulukooride helid on vaikinud ja argipäev taas saabunud, võivad needki varsti unustuse hõlma vajuda.
Mälestusmärgid jutustavad meile ajaloost, seda, mida eile tehti ja austati. Kui me seda täna ei hoolda, pole meil midagi järeltulevatele põlvedele pärandada.
