Raamat on sisu poolest Eestis seni tundmatute allikmaterjalide antoloogia, mis sisaldab ungari teadlaste Eesti teemadel kirjutatud artikleid aastatest 1881 kuni 1920. Need on ühest küljest varajaste Ungari ja Eesti suhete, teisest küljest eesti etnograafia ja folkloristika teadusloo dokumendid.
Vähemalt sama oluline on aga nende kirjutiste väärtus ühest kolmandast, suhteliselt vähe uuritud seisukohast vaadatuna: Milline oli Eesti ja eestlaste kuvand välismaal (kui seda üldse oli) enne omariikluse saavutamist ja tunnustamist välisriikide poolt? Viimasele aspektile raamatu pealkiri „Eesti avastamine” viitabki. Eestlaste ja Eesti avastamisele välismaa, täpsemalt ungari teadlaste poolt. Sellises kontekstis on „eestlaste avastamisel” – vähemalt teoreetiliselt – ka teatud poliitiline mõõde, sest semiootiline side tundmise ja tunnustamise vahel kehtib ka rahvusvahelises poliitikas. Teisisõnu: kuni välismaailm sinust midagi ei tea, pole sind nende jaoks praktiliselt olemas.
Lisaks äsjamainitule mõjuvad need tekstid, eriti folklorist Aladár Báni omad, oma värskuse ja emotsionaalsusega reporteri otsereportaažina minevikust, mis oleksid adresseeritud justkui otse meile. Paljud tollal eestlaste eluolu kohta kirja pandud faktid pole tänapäeva tavalugejale enam tuntud, nii annavad need artiklid paljudele kindlasti ka uusi faktilisi teadmisi eesti rahvapärimuse, etnograafia ja ajaloo kohta.
Raamatus on ära toodud ka Aladár Báni etnograafilised fotod, mis valmisid tema 1911. a. etnograafilisel kogumisretkel Eestis.
Urmas Bereczki: Ainult jalgpall. Ühe uppuja pihtimused
Tallinn, 2018
Kunagi moodustas laste subkultuur oma mängude, tavade, hoiakute ja tõekspidamistega ülejäänud ühiskonnast näiliselt sõltumatu paralleelmaailma, mis kandus pärandina ühelt laste põlvkonnalt teisele.
Autor puutus selle paralleelmaailmaga mingil määral kokku küllap viimasel hetkel enne selle väljasuremist ühe Euroopa suurlinna servas, kus ta saatuse tahtel üles kasvas.
Oli möödunud enam kui pool sajandit „Pál-tänava poiste“ ilmumisest (1906), aga Budapesti äärelinna poisid korjasid ikka veel kitti värskelt parandatud akendelt. Mängu ja võitluse krundil oli nüüd juba suuremalt jaolt asendanud jalgpall, mida taoti ööd kui päevad. Selle ümber kujunes välja teatud reeglistik, kusjuures jalgpall ise muutus samasuguseks metafooriks, nagu Ferenc Molnári romaanis oli olnud krunt. Kui võrrelda seda maailma tänapäevasega, suudame märgata ka selliseid asju, mis muidu jääksid vahest kahe silma vahele. See väike jutt näitab „jalgpalliühiskonda“ seestpoolt, mida saab teha ainult inimene, kes on jalgpallimaaniat ise omal nahal kogenud.
Raamatu teine ja pikem lugu, „Ühe uppuja pihtimused“, viib meid tagasi Orwelli kurikuulsasse aastasse 1984. Need, kes tollal elasid, seda aega meelsamini ei meenuta, kuigi Freudi järgi on teada, et järgmisi põlvkondi mõjutavad kõige rohkem need asjad, mida nende eest varjatakse. Ja meil on veel hulganisti asju, mis on tänaseni lõpuni mõtlemata või välja rääkimata.
Urmas Bereczki arutleb laiemas mõttes selle üle, mida tähendas eilses maailmas vabadus neile, kes olid sündinud n-ö valel pool Euroopat pea pooleks sajandiks lõhestanud demarkatsiooniliini. Autor kuulus nende hulka, kes said tollal liikuda mõlemal pool raudset eesriiet ja tunnetada seda kahte väga erinevat maailma korraga nii oma kui ka võõra pilgu läbi. Püsides KGB huviorbiidis, sai ta korduvalt kogeda, kuidas avanevad ja sulguvad tema ees kuulsa Pagari tänava julgeolekuhoone uksed, kuidas selles majas ülekuulamisi peetakse, mis vahepeal ülekuulatava ja ülekuulaja pingelises „pokkerimängus“ toimub ja mis nende mõtetes võib mõlkuda. Autori pilgu ajalist haaret avardavad ja seletavad ka varasemad mälukillud küll Nõukogude Eestist ja Venemaalt, küll Ungarist, küll Läänest.
