Ma tunnen Urmas Lattikast juba aastast 1994, kui ta koos Katrin Karisma ja Tõnu Kilgasega käis New Yorgi Eesti Majas. Olin sel ajal Eesti Maja mänedžer ja ei olnud neist kolmest midagi kuulnud. Ma ei teadnud sedagi, et Katrin ja Tõnu on eesti parimad operetisolistid ja et Urmas oli Silvi Vraidi klaverisaatja eurovisioonil Dublinis. New Yorki kutsus nad esinema Seenioride Klubi, aga nad unustasid mind sellest teavitamata.
Külalised Eestist saabusid ühel laupäeva varahommikul, kui Eesti Maja oli täis ringijooksvaid rõõmsaid lapsi ja nende õpetajaid. Eesti kool oli täies tööhoos.
New Yorgi Eesti Haridusseltsi juhataja oli tol ajal Priit Parming. Tema oli mõni nädal enne palganud koristajaks ühe noore kolumbialase ja andnud talle ka maja eesukse võtmed ning väikese korteri Eesti Maja teisel korrusel. Õige pea pärast seda märkasime, et majast hakkas kaduma asju, algul olid need väikesed, mida ei pandud kohe tähelegi, aga siis juba kadus saalist helisüsteem. Kui baarimees märkas, et kassast kaob ka raha, hakkasin ma asja uurima ja selgus, et kassaaparaati oli viimati avatud öösel kell 2.30, pärast Eesti Maja sulgemist. Peale minu oli kassaaparaadile juurdepääs veel koristajal. Poiss lasti muidugi otsemaid lahti.
Helisüsteemi ei olnud me veel eesti külaliste saabumise ajaks jõudnud asendada. Kui Katrin, Tõnu ja Urmas kohale jõudsid, panid nad oma asjad minu kabinetti. Samal õhtul pidid nad esinema. Minul õnnestus rentida õhtuks vajalikud heliseadmed, vaatamata sellele, et oli nädalavahetus. Eesti külalised võisid võtta endale õhtuni vaba aja. Katrin ja Tõnu läksid šoppama, Urmas jäi minuga Eesti Majja. Läksime baari, mina võtsin kitarri, Urmas istus klaveri taha. Urmas oli heas tujus ja viskas nalja. Ei olnud ühtegi lugu, mida ta poleks suutnud klaveril esitada, isegi Jerry Lee Lewise järeletegemine ei käinud tal üle jõu. Küsisin Urmaselt, kas ta tahaks saada kokku Mark Kostabiga. „Muidugi,“ vastas ta mulle. Kostabi maalid on olnud mitmeid kordi Eesti Majas kevadnäitusel ja tema muusikat on seal samuti esitatud.
Meil õnnestus Urmasega võtta 34. tänava ja 2. avenüü nurgalt takso, milleks osutus uhke valge limusiin, ja jõudsime Tribeccasse, kus oli Kostabi ateljee. Mark oli meil vastas ja näitas Urmasele rõõmsal meelel oma stuudiot, sõites väikese golfiautoga ühest ateljee otsast teise.
Mark Kostabil oli terve hulk tudengitest kunstnikke, kes tegid tööd miinimumpalga eest – oli auküsimus saada töötada Mark Kostabi juures! Kui pilt oli valmis, saabus Mark ja signeeris selle ning jälle oli üks Kostabi originaal maailmas juures! Tema töid ostsid sellised kuulsused nagu näiteks Sylvester Stallone. Kord viis Stallone aga Kostabile tema maali tagasi, sest Kostabi oli meedias teatanud, et Stallone oli idioot, et maksis tema maali eest 30 000 dollarit. Pärast seda küsis Stallone ajakirja People artiklis Kostabilt, kumb nüüd idioot on. Kostabi naeris ja vastas: „Kogu see kära tõstis Stallone’i tagastatud maali hinna 50 000-le dollarile.“
Urmas helistas mulle eelmisel nädalal ja teatas, et tema uus CD on ilmumas. Õhtuleht kirjutas selle kohta juba 19. veebruaril järgmist: „Plaat ilmub 20 aastat pärast valmimist! Tegime murrangulistel 1991. ja 1992. aastal oma esimest plaati. Just vabariigi aastapäeval pidi ta valmis saama. Aga siis tuli Riiast teade, et Melodija plaadivabrik on just lõpetanud vinüülplaatide tegemise ja ainus, mida muusikatööstus veel teha saab, on kassett. Olime väga nukrad – isegi plaadikujundus sai ju Hardi Volmeri näppude vahel värskelt valmis. Et tulin just Bostonist Berklee kolledžist, olid seal suurlinnatuled ja muu Ameerika. Tuligi kassetile ümber orienteeruda.“
Sõidangi sel nädalavahetusel Kurenurmest Tallinna Urmase plaadiesitlusele. Isegi seda kuulmata võin ma kindel olla, et tegemist on väga kvaliteetse plaadiga!
Urmas Lattikas ja Mark Kostabi
Meelejahutus | 21 Apr 2011 | Viido PolikarpusEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
