Sel kuul täituvad Eesti riigi järjepidevuse seisukohalt väga olulised 85 aastat USA ja Eesti diplomaatiliste suhete sõlmimisest. Kui 1922. aasta juulis need suhted sõlmiti, ei osanud keegi aimata, et juba 18 aasta pärast läheb vaja USA sirgeseljalist seisukohavõttu, et Nõukogude okupatsiooni Eestis ei tunnistata ja Eesti pole maailmakaardilt kadunud, vaid ajutiselt anastatud.
Väga hästi on teada tõsiasi, et USA ei reetnud Eestit ka meile kõige keerulisematel aegadel ning kogu Nõukogude okupatsiooniaja jooksul jätkas USAs tegevust Eesti diplomaatiline esindus, mis andis eestlastele enesekindlust ja lootust vabaduse taastamisele. Seega ei jäänud USA Eesti sõbraks vaid siis, kui see oli lihtne ja mugav, vaid ka märksa keerulisematel aegadel.
Erilised suhted
USA selgest väärtustepõhisest poliitikast tulenevalt on Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega olnud alati erilised. Ka pärast okupatsiooni lõppu on USA oma käitumise ja otsustega Eesti julgeoleku tugevdamisele oluliselt kaasa aidanud. Oli see siis surve Vene vägede väljaviimiseks Eestist, selge toetus Eesti liitumisele NATOga või ka sellest aastast selge toetus Eestile aprillis ja mais Vene agressiivse käitumise ajal.
Kui meie siin kommunismi kuritööde all otseselt kannatanud riigis arutame, kuidas mälestada kommunismi kuritegude ohvreid, siis pisut enam kui kuu aega tagasi avati Washingtonis USA presidendi osavõtul kommunismiohvrite mälestusmärk. Ja kuigi skeptikud on aeg-ajalt seisukohal, et ideaalid ja tegelik elu ei käi sageli koos, siis Eesti–USA suhted kinnitavad vastupidist. Need suhted põhinevad samadel väärtustel.
Samas 16 aastat pärast iseseisvuse taastamist Eesti ainult ei mõtle ega räägi vabadusest, vaid ka tegutseb selle leviku nimel. Me saime oma vabaduse taastamiseks ja kindlustamiseks abi USA-lt ja teistelt riikidelt ning nüüd on meie ainuvõimalik tegutsemisviis see, et me aitame iseseisvust ja vabadust kindlustada neil riikidel, kes seda soovivad. Meie tegevus Gruusia, Moldova, Ukraina, Makedoonia, Montenegro ja teiste uute demokraatiate toetamisel kannab sedasama eesmärki. Eesti on neis riikides usutav ja usaldusväärne, sest meil on hiljutine türanniast vabanemise ja vähem kui kümne aastaga vaba ühiskonna ülesehitamise kogemus.
Vabaduse nimel
Me teame paraku ka iseenda kogemusest, et vabaduse olemasolu ei saa pidada iseenesestmõistetavaks, vaid selle hoidmise ja arendamise nimel tuleb tegutseda iga päev. Nii kodus, et igaühe õigused ja vabadused oleksid kaitstud ja ühiskonna sallivus suureneks, kui ka koos partneritega teistes maailma piirkondades suurendamaks stabiilsuse ja vabaduste ala.
Seetõttu toetab Eesti ka Euroopa Liidu ja NATO avatud uste poliitikat. Et kõik riigid, kes soovivad ja on valmis täitma nõutavaid tingimusi, saaksid võimaluse nende organisatsioonidega ühineda. Nii tegutseme selle nimel, et NATO järgmisel tippkohtumisel eelseisval kevadel Bukarestis otsustataks Gruusiale anda liikmelisuse tegevuskava, mis on oluline samm edasi Gruusia lähenemisel NATO liikmelisusele. Samuti hoolimata sisepoliitilisest turbulentsist Ukrainas peame oluliseks, et ka see Euroopa üks suuremaid riike püsiks NATO kursil. Ja muidugi loodame, et peatselt on võimalik esitada kutse NATOsse ka Lääne-Balkani riikidele Horvaatiale, Makedooniale ja Albaaniale.
Eesti ja USA suhetes on nende 85. aastapäeval põhirõhk julgeolekualase koostöö kõrval ideede, kapitali ja inimeste vabal liikumisel. Seega peame äärmiselt oluliseks viisavaba liikumist USA ja kõigi Euroopa Liidu liikmesmaade, sealhulgas Eesti vahel.
Eesti kodanikud ei kujuta USA-le mingit ohtu ning loodan tuginedes nii USA presidendi, välisministri kui paljude senaatorite ja kongresmenide kinnitustele, et viisavaba liikumise algus Eestist USAsse on pigem kuude ja mitte aastate küsimus.
Euroopa ja Põhja-Ameerika on loomulikud liitlased. Kui Euroopa Liit ja USA milleski kokku lepivad, siis on suur tõenäosus, et ülejäänud seda kokkulepet järgivad. Euroopa üks olulistest poliitilistest mõtlejatest Robert Cooper on öelnud, et eurooplased räägivad küll inimõigustest ja õigusriigist ning ameeriklased vabadusest ja demokraatiast, kuid mõlemad mõtlevad ühte ja sama asja. Seega on väga oluline, et Euroopa Liit ja USA teeksid maksimaalselt koostööd.
Ja seda mitte ainult terrorismivastases võitluses ning massihävitusrelvade piiramises, vaid ka näiteks energiajulgeoleku ja kliimamuutuste valdkonnas. Samuti teame paraku omaenese hiljutisest kogemusest, et 21. sajandi peamiseks lahinguväljaks on kujunemas internet ja arvutivõrgud. Eesti-vastased küberrünnakud kinnitasid, et tänapäeval pole vaja rünnata linnu, sadamaid ja raudteid, vaid suurt kahju võib teha ka arvutivõrke kahjustades.
Võib ette kujutada, milline kaos tekib, kui massiivsete ja edukate küberrünnakute korral on rivist väljas mobiiltelefonivõrgud, hädaabisüsteemid ja pangandus. See on uus julgeolekurisk, kus partnerid NATOs, Euroopa ja Ameerika peavad ajud ja seljad kokku panema, et sellisteks rünneteks võimalikult hästi valmis olla või veelgi parem – neid ära hoida.
Tulles tagasi Eesti ja USA diplomaatiliste suhete alguse juurde 85 aastat tagasi, siis USA-l polnud mingit erilist strateegilist põhjust meid tunnustada. Seda tehti suuresti lähtudes idealismist ja demokraatlikest väärtustest.
Samuti oleks lihtne olnud 1940. aastal ja hiljem reaalpoliitikaga kaasa minna ning loobuda Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamisest ja sulgeda Eesti diplomaatiline esindus USAs. Ometi Ameerika Ühendriigid nii ei käitunud, vaid järgisid oma põhimõtteid. Ja seda ei maksa alahinnata ega unustada.
Ka siis, kui Eestil on võimalus järgida meie põhimõtteid ning kindlustada olulisi väärtusi neis maailma piirkondades, kus seda vajatakse. Ja aidata kaasa sellele, et aastate või aastakümnete pärast poleks vaja avada uusi mälestusmärke nüüdisajal sündinud totalitarismi ohvritele.